Johannes Käis

Kõik sündmused

2018. aastal Johannes Käisi ideedega

Johannes Käisi Seltsi tervitus

Advertisements

Töötuba “Kunstiteraapia kasutamise võimalusi kunstitunnis”

Johannes Käisi Selts kutsub osalema praktilises töötoas “Kunstiteraapia kasutamise võimalusi kunstitunnis“. Töötuba toimub 19. oktoobril 2017.a kella 15.00 – 16.30 Elva Gümnaasiumis Tartu mnt 3 (B-korpus ruum 204). Tehes õpitakse tundma kunstilise tegevuse põhieesmärke ja kasutatavaid meetodeid.  Omandatud teadmisi ja meetodeid saab kasutada erinevates ainetundides laste emotsionaalse häirituse korral lapse rahustamiseks, saavutamaks aktiivset osalemist õppes.

Et töötoas jaguks vajalikke vahendeid, palume registreeruda hiljemalt 18.oktoobriks aadressil:annek@elvag.edu.ee

Johannes Käisi Selts ootab kandidaate Johannes Käisi nimelisele preemiale!

Johannes Käisi nimeline preemia määratakse ühele pedagoogile Põlva maakonnast ja ühele pedagoogile Eesti Vabariigist, kes väärib tunnustust oma praktilise pedagoogilise tegevusega, on silma paistnud Johannes Käisi pedagoogilise pärandi või teiste kooliuuenduslike ideede rakendamisega või oma töökogemuste tutvustamisega ning on ühiskondlikult aktiivne.

Preemiat antakse välja aastast 1985, selle on saanud 2 kollektiivi ja 62 pedagoogi. (Ühele ja samale isikule korduvalt preemiat ei määrata.)

Johannes Käisi preemia laureaadi kandidaadi nimi ja tema tegevuse kirjeldus palume saata hiljemalt 6. oktoobriks 2017.a e-posti aadressile Aina.Alunurm@gmail.com e-kirja manusena.

Johannes Käisi seltsi suvekooli asemel 24.08.2017 Põlva koolis draamakoolitus ja seltsi üldkoosolek

Põlva Kool (Kesk 25, Põlva)

9.45 Kogunemine ja registreerumine, võimalus maksta liikmemaksu

10.00–12.00 Draamaõpetus Maia Punak (Põlva Kool)
12.15 Lõunasöök
12.45–14.00 Draamaõpetus jätkub Maia Punak (Põlva Kool)
14.15–15.15 JKS üldkoosolek, kus päevakorras:
1. Juhatuse liikmete määramine
2. JKS liikmeskond
3. Seltsi tegevused, sh majandusaasta aruanne

JKSi juhatuse koosolek                               

Siinkohal palve kõigile liikmetele: kui te üldkoosolekul osaleda ei saa, siis palun andke kirjalik volikiri kaasa oma tuttavale seltsi liikmele, sest hääletamise puhul on oluline iga liikme hääl (esindajate volikirjad või nende ärakirjad lisatakse üldkoosoleku protokollile).
1. Seltsi põhikiri näeb ette, et „seltsi liikmeks võib olla iga teovõimeline füüsiline või juriidiline isik, kes on valmis aktiivselt osalema seltsi põhikirjas nimetatud eesmärkide elluviimisel ja täidab põhikirja nõudeid“. Seltsi liikmel on mitmeid kohustusi, sh liikmemaksu tasumine. Kahjuks on JKSis liikmeid, kes ei ole aastaid osalenud seltsi tegevuses ega maksnud liikmemaksu. Liikmeskonna aktiivsus on oluline ka üldkoosolekul osalemisel, sest teatavate ostuste tegemisel on määravaks
enamuse liikmete hääled.
2. JKSi liikmetele korraldati eelmisel aastal elektrooniline küsitlus seltsi eesmärkide täitmisest, soovidest jm seltsi tegevustest. Viimastel aastatel on aktiivne osalus vähenenud, mistõttu soovime arutleda teemal: missugused peaksid olema need tegevused ja teemad, kus liige oma aktiivsust näidata soovib ja saab.

Tule ja arutleme koos!

Kohtumiseni Põlvas!

 

 

Töötoad õpetajatele jaanuarist märtsini 2017: UUENENUD ÕPIKÄSITUS KÄISILIKUL MOEL

                                 

  1. aasta esimeses kvartalis viivad seltsi liikmed läbi 5 töötuba üldnimetuse all:                                                 Uuenenud õpikäsitus käisilikul moel.

Töötubade läbiviimiseks sai selts toetuse tegevusest „Õpetajate ja koolijuhtide professionaalse arengu toetamine“, mida viiakse ellu Elukestva õppe strateegia 2020 „Pädevate ja motiveeritud õpetajate ning haridusasutuste juhtide programmi“ raames ning toetatakse Euroopa Sotsiaalfondist.

Projekti kirjeldus: Praktiline töötubade vormis tehtavad seminarid aitavad tegevõpetajal kogeda vahetult, kuidas üks või teine teoreetiline seisukoht on praktikasse rakendatav. Johannes Käisi Seltsi liikmeskond on südameasjaks võtnud Johannes Käisi pedagoogilise pärandi juurutamise igapäevatöösse. Samas saame ka öelda, et käisilik õpetus toetab igati tänast õpikäsitust. Seega JKS soovib oma liikmeskonda ning laiemalt ka lasteaia- ja kooliõpetajaid toetada õpikäsituse elluviimisel ning seda käisilikult töökooli vormis (ehk kogemuslik õpe, töökool, üldõpetus).

 Projekti eesmärk: Läbi on viidud töötoad lasteaia- ja kooliõpetajatele õpikäsituse rakendamiseks lasteaias ja koolis käsilikul moel (ehk Johannes Käisi pedagoogilisi põhimõtteid järgides).

 Projekti tulem/mõju:

Siinkohal näen mõju kahepoolsena: õpetaja saab kogemusi, teadmisi, mille tulemusena lapse ja õpilase lasteaia- ja koolipäev on huvitav ja teda igati arendav. Saame luua koolirõõmu, mida tänases koolis napib.

 Projekti maksumus: 2590,44.

Töötoad toimuvad Elvas, Aakres, Pärnus, Tallinnas ja Põlvas. Töötubade toimumise kohta vaata: Kutse töötubades osalema (veel …)

Johannes Käisi Seltsi 2016. aasta tegevusaruanne

2016-seltsi-tegevused

Iga õppeaasta algab laste kuulamisega

Katrin Helendi, Tartu eralasteaed Terake

 

Johannnes Käis on lapsepärasust pidanud üheks oluliseks nõudeks õppe- ja kasvatustöös, kus õpetuse sisuks on lapse huvideringi kuuluvad asjad ja nähtused.

Tänapäeval peab õpetajal olema aega, et lapsi kuulata, sest ainult vesteldes ja lapsi jälgides  saame me  teada, millised teemad neid tegelikult vaimustavad  ja huvitavad.

Tartu eralasteaias Terake algab iga õppeaasta laste kuulamisega. Õpetajad võtavad aja lastega vestlemiseks ja nende küsitlemiseks. Laste huvidele toetudes kujunevad teemaprojektid, kuhu lõimitakse erinevad õppe- ja kasvatustegevuse valdkonnad. Enamasti ei oska õpetajad projekti pikkust määratleda, sest see võib väldata paar nädalat või paar kuud ning see sõltub otseselt laste huvist teema ja tegevuste vastu. Lapsed saavad projekti käigus oma teadmisi ja mõtteid  mitmekülgselt väljendada.

Usume, et iga laps on oma loomult uudishimulik maailmaavastaja, kes hangib uusi teadmisi ja oskusi uurides, katsetades ning kõike seda erinevate meelte abil tajudes. Oleme oma lasteaias loonud keskkonna, mis on võimalusi pakkuv ja vahelduv, inspireerib mängima, uurima, looma ning julgustab lapsi koostööle.

Erinevaid  tegevuskeskusi on nii õues, rühmaruumides kui ka koridoris.  Mängu- ja õppimiskohad  on sisustatud nii, et lapsed saaksid  tunnetada erinevaid materjale, loovalt meisterdada,  konstrueerida ja katsetada. Näiteks kivid, lehed, käbid, lilleõied ning luubid  sorteerimisplaadil  innustavad lapsi tähelepanelikult uurima ja küsimusi esitama. Kastid värvilise riisi, saepuru, kinesteetilise liiva või kastanimunadega võimaldavad lapsel eralduda ning üksi või kahekesi mängida. Ateljees saab vabalt kasutada materjale, õppida ja harjutada töövõtteid ning loovalt ennast väljendada. Õu ja park  on aga parim koht, kus uurida, kuidas näiteks  käitub vesi  kui teda valada, pumbata või kanda või kuidas sirgub peenras külvatud lilletaim.

Johannes Käis pidas õpikäsituses oluliseks kahte pedagoogilist põhinõuet – lapsepärasus ja eluligidus. Need kaks märksõna on olulised ka tänapäeva lasteaiakultuuris.

Last huvitab endiselt tema lähim ümbrus ning kogemuste kaudu õpitakse tundama iseennast ja  ümbritsevat maailma.

 

Võru Õpetajate Seminar kui kooliuuenduse keskus 1921-1930

Arthur Ruusmaa, Vana-Võromaa muuseumide peavarahoidja.

 

„Meie väikesele rahvusele on hariduse edu iseäranis tähtis, sest ainult iseseisvale rahvuslikule kultuurile tuginev väikeriik võib püsida ja püsima jääda teiste suuremate riikide keskel.“

Johannes Käis

 Eesti Vabadussõja lõppedes oli tarvis teha parandusi ka haridussüsteemis, kuna palju õpetajaid langes Vabadussõjas ja kutseta õpetajaid oli palju. Et seda põuda lahendada, siis otsustati laiendada õpetajate ettevalmistamise asutusi ja Eesti Vabariigi valitsuse otsusega 1. septembril 1920. aastal otsustatigi avada õpetajate seminarid Võrus ja Haapsalus (viimane Läänemaa Õpetajate Seminari nime all). Võru Õpetajate Seminari (VÕS) ajutiseks juhatajaks määrati Võru Gümnaasiumi juhataja Johan Koemets, kes jõudis eeltöödega nii kaugele, et 1921. aasta jaanuaris alustas seminar tegevust ja moodustati ettevalmistus- ja esimene klass kokku 42 õpilasega. Esimese sooviavalduse saatis Jaan Tori Pärnumaalt, kes ka vastu võeti ja ta lõpetas seminari I lennus 1925. aastal. VÕSi ruumideks määrati Võru linnakooli endine maja turuplatsil (praegu töötab siin Võru Gümnaasium). 16. veebruaril 1921. aastal hakkas VÕSi juhtima Johannes Käis, kes oli selles ametis kuni VÕSi sulgemiseni 1. augustil 1930.

13. märtsil 1921. aastal korraldati VÕSi avamise puhul pidulik aktus (seda päeva pidaski VÕS oma sünnipäevaks). See aktus sai üheks oluliseks ürituseks seminari ajaloos. Johannes Käis kutsus maja hellitavalt „Valgeks majaks“ seda nii värvi kui ka siit puhutava haridusliku valguse tõttu. Oma avakõnes toonitas Käis: “Lapsi tuleb õpetada mitte niipalju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma. Õpilane ei või jääda passiivseks päältvaatajaks ja kuulajaks, vaid peab aktiivselt ise teadmisi otsima. Koolitöö edustuks siis kõige rohkem vaatluste, katsumiste, üldistamiste, võrdluste otsimiste ja väljenduste kaudu sõnas, kirjalikult ja joonistuste abil. Koolis õpetatakse tööviise, meetodeid, kasvatatakse isetegevust ja vaimset iseseisvust. Isegi kõige pisem laps on juba kallis inimelu ja kannab endas arenemistungi ja meie ülesanne on sellele kaasa aidata ja iseäranis on tähtis, et kasvataja-õpetaja õigel ajal märkaks lapse ärka-vaid võimeid, huve ja püüdeid – seda kõike saab töökooli näol.“ Johannes Käisi põhimõte oli, et laps õpib tegemiste kaudu ja selleks korraldati õppekäike, matku, õuesõpet  jms, mis nüüd on õnneks jälle päevakorda tõusnud.

Kuna Käis ise oli loodusteaduste õpetaja, siis pooldas ta õppekäike – matku loodusesse, mida uus kool kasutas õpetus- ja kasvatustöö süvendamiseks. Õpetuslikke eesmärke taotlesid lühiajalised õppekäigud läheasse kooliümbrusesse. Need olid kas õppetunnid kooliaias (VÕS  algatas kooliaedade liikumise) või vabas looduses ja seal sooritati vaatlusi, mõõtmisi (Käis korraldas Munamäe kõrguse mõõtmisi, Tamula järve sügavuse mõõtmist ja kaardistamist – ja seda Riigi kartograafia ameti toel, omamoodi projektiõpe), pandi kirja üldisi tähelepanekuid (ilmavaatlusi, lindude vaatlusi jms) järgnevateks tundideks koolis. Selliseid õppekäike korraldati seminaris ja harjutuskoolis rohkel arvul koduloo, maateaduse, loodusõpetuse, matemaatika ja teiste õppeainete raames –siduvuses teiste ainetega. Iga õppekäik oli nii korraldatud, et siin olid oma tööülesanded erinevates õppeainetes. Seda siduvuse teemat puudutati VÕSi raamatutes „Teel töökoolile I-IV“. Artiklites leiti, et samu õppekäike tuleb korraldada vähemalt kaks korda aastas – sügisel ja kevadel, et tekiksid võrdlusmomendid. Meeldivamaks kohaks oli Taevaskoda, kus käidi igal aastal.

Õppekäigud võimaldasid ka iseseisvat tööd – vaatlust, uurimist ja õpetasid lapsi teadlikult nägema, kuulama, võrdlema ja otsustama. Selleks koostati spetsiaalsed vaatlusvihikud ja ülesannete lehed.

Seda liini viisid edukalt läbi seminaristid oma töökohtadel: Aale Ots Plaanil, August Haagivang  ja Albert Üksip Võrusool, viimane ehitas spetsiaalse õuesõppe klassi, Albert Ivask Adistes, Julius Ungru Krabil jt.

Suurt tähtsust oma ideede edasiviimisel nägi Käis VÕSi kirjastustegevusel. Nii tutvustati kooliuuenduslikke teemasid VÕSi  aastaraamatute „Teel töökoolile“ väljaandmisega. Niisuguse pealkirjaga ilmus 6 raamatut (annet)  kuna 7. andeks oli Johannes Käisi teos  „Isetegevus ja individuaalne tööviis“. Esimene raamat ilmus 1924. aastal. Nende raamatutega aitas VÕS kaasa uue pedagoogilise lehekülje keeramisele eesti koolis. Need raamatud olid esimesteks sihinäitajateks kooliuuenduslikule teele. See leidis ka avalikku tähelepanu, nii kirjutas Nikolai Kann 1927. aastal ajalehes „Päevaleht“ IV aastaraamatu ilmumise puhul: “Meil on siiamaani  väga vähe ilmunud õppeainete metoodikaid ja isegi artikleid ajakohase õpetamise üle. Võru seminari õpetajad dir. J. Käisiga eesotsas teevad sel alal tänulikku tööd. Eesti õpetaja kohus on tutvuneda oma ametivendade töötulemustega ja kui mõni neist leiab Võru meeste töös puudusi, siis ajagu ise uusi vagusid, et meie maha ei jääks teistest kultuurriikidest ka kasvatusteaduste alal ja ei sõtkuks vanu külavahelisi teid.“

Seminari kirjastustegevus ei piirdunud ainult pedagoogilis-metoodilise kirjandusega uute ideede selgitamiseks, anti ka välja õppevahendeid (töövihikud, vaatlusvihikud, aabitsad jms), mille koostajateks olid VÕSi õpetajad.

VÕS suutis oma lühikese tegevusaja jooksul avalikkuse ette tuua palju kooliuuenduslikke põhimõtteid, mida kasutati algkooli õppe- ja kasvatustöös.

VÕSi tegevuse tähtsuse on hästi kokku võtnud Eesti Õpetajate Liidu juhatus järgmiste sõnadega: „Võru õpetajateseminar oli koldeks, kus küpsesid kooliuuenduslikud ideed, kus valmisid nende ideede edasikandjad, kust voolas uut ja jõulist verd Eesti õpetajaskonna elusoontesse. Selle kolde kuma helkis kaugemale kodumaapiiridest, see helgib tulevikkugi, vaatamata sellele, et tuleasegi on kantud laiali. Loodame, et see helk soojendab kord nendegi südant, kes kord Eesti kooli ajalugu uurides konstateerivad suurt ja tõsist rahvuslikku tööd, mis tehti selles asutuses.“

Kuigi Võru seminar suri varakult, jättis ta väärtusliku pedagoogilise päranduse Eesti koolile, mida õnneks jälle ja ikka kasutatakse ja uuesti avastatakse.

Artikli koostamisel kasutatud Võrumaa muuseumi kogude materjale.

Tartu Ülikooli täiendusõppe põhimõtted tänase kooliõpetaja suunanäitajana ja õpikäsituse järgijana

Anne Raam, Tartu Ülikool HI õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaasta keskuse juhataja

Märge Kimmel, Tartu Ülikool HI õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaasta keskuse spetsialist

 

Seoses pidevate muutustega ühiskonnas ja tehnoloogia kiire arenguga on vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõu olemasolust organisatsioonide ning ühiskonna liikmete edukuse seisukohalt saanud võtmeküsimus. Kool on oma laadilt ja olemuselt konservatiivne asutus ja seetõttu kipub kohati maha jääma üldisest kultuurilisest arengust. Hoolimata sellest on kooliuuendus alati toimunud. Kiiresti areneva ühiskonna vajadusi silmas pidades peavad tänapäeva koolid olema võimelised parandama õpilaste õpitingimusi. Edukas organisatsioonis luuakse tingimused kõikidel tasanditel õppimise toetamiseks. Selleks et järjest mitmepalgelisemas ja ettenägematus maailmas toimuks tõeline areng, on vaja keskenduda õppimisele kõigil tasanditel, haridusorganisatsiooni kontekstis tähendab see õppimist õpilase, õpetaja, haridusjuhi ja ka lapsevanema tasandil.

Õpetajate koolituse raamnõuetes on välja toodud õpetaja tööalase täiendusõppe eesmärk, milleks on luua õpetajatele võimalused eneseanalüüsiks ja professionaalseks arenguks ning kujundada inspireeriv ja innovaatiline hoiak, mille kaudu kasutada omandatud teadmisi ja oskusi parimal moel oma töös õppija arengu toetamisel. Samas määruses on fikseeritud ka õpetaja tööalase täiendusõppe kavandamise ja läbiviimise alused. Need on kutsestandardites kirjeldatud kompetentsusnõuded, õpetaja eneseanalüüs ja tagasiside tema tööle, õpetaja professionaalse arengu ja õppeasutuse arengu vajadused ning riiklikud haridusprioriteedid. (www.riigiteataja.ee)

Tartu Ülikoolis lähtume antud määruses väljatoodud alustest ka täiendusõppe kavandamisel.  Samas püüame õpetajatele suunatud täiendusõppe läbiviimisel hoida tasakaalus teoreetilist ja isiklikult kogetut. Keskseks küsimuseks koolitustel on, kuidas kutsuda esile märgatavaid muutusi õpetamises ja õpilase õppimises? Ehk teisisõnu soovime korraldada täiendusõpet, kus õpetajad saavad oma õpetamisoskusi niiviisi täiustada, et ka nende õpilaste õpitulemused paraneksid.  Kursustel otsitakse teid, suunamaks õpetajat oma tööd analüüsima ja mõtestama ning teadvustama endale oma töö aluseks olevaid teooriaid. Seda kõike saavutatakse erinevaid õppemeetodeid ja digivahendeid kasutades.  Olulisel kohal on ka üksteise kogemuste jälgimine, tähelepanekute analüüsimine ning õpetamisstrateegiate katsetamine, otsimine ja üle vaatamine.  Mõneti üllatav on olnud kursuslaste ülisuur huvi lasteaedade ja koolide külastamise vastu. Millegipärast ei söandata ikka veel omal algatusel minna oma kolleegi tundi või kutsuda kolleegi oma tundi. Täiendusõppe käigus koolide ja lasteaedade külastamise kaudu soovime aidata õpetajatel näha neid võimalusi ja viise, kuidas end edunäidete toel arendada. Selle eesmärgiga oleme kursustel osalejatele koostöös ülikooli partnerkoolide ja –lasteaedadega taganud tunnustatud õpetajate tundide/tegevuste vaatlemise ja analüüsi ning sedakaudu on avanenud koolitustel võimalus jagada positiivselt realiseerunud kooliuuenduslikke ideid. Ülikooli arenevaks suunaks on partnerkoolide ja- lasteaedadega loodud võrgustik, mille kaudu saavad meie partnerkoolide ja -lasteaedade õpetajad (lahtiste tundide läbiviijad ja praktikantide juhendajad) täiendusõpet  oma juhendamiseoskuste arendamiseks. Oluliselt on suurenenud koostöö teiste valdkondadega, näiteks võiks tuua Keskkonnaameti, Tarbijakaitseameti, Päästeameti jne.

Õpetaja professionaalne areng on elukestev protsess, õpetajakutse loomuse tõttu on äärmiselt oluline pidev enesetäiendamine ja õppimine. Õpetamise kõrgema tasemini aitab õpetajal jõuda reflekteerimine, mis võimaldab pidevalt jälgida, hinnata, analüüsida ja parandada oma professionaalset tegevust.  Viimasel kümnendil on õpetajaskonnas  üha enam teadvustunud refleksiooni olulisus õpetajaks kujunemisel, see on kirjas ka õpetaja kutsestandardi ühe kompetentsina „Refleksioon ja professionaalne enesearendamine“.

Täiendusõppe kavandamisel arvestame täienduskoolituse vajaduse väljaselgitamiseks toimunud uuringute tulemusi, haridusvaldkonna ees seisvaid ja valdkonna õiguslikus regulatsioonis aset leidnud muudatusi, välishindamise ja järelvalve tulemusena selgunud kitsaskohti ja puudusi, rahvusvaheliste uuringute tulemusi, tööturu seisundit. Infot vajaduste kohta kogume ka koolitustel osalenud õpetajate tagasisidest  ja kursuste käigus sooritatud tööde analüüsist. Täiendusõppe kavandamisel toetume õpetaja kutsestandardi kompetentsinõuetele ning tagame, et  koolitused toetavad õpetajat tema töös.

Täiendusõppe aluseks on ka „Eesti haridusstrateegia 2012-2020: Eesti hariduse viis väljakutset“. Strateegia järgi  on Eesti hariduse viis suurt väljakutset: liikumine arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse suunas, õpetaja positsiooni ja maine tõus, õppes osalemise kasv, hariduse tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovaatilise majandusega, uue digikultuuri kujundamine Eesti hariduse ja kultuuriruumi osaks.

Tallinna Ülikoolis õpetame õpetajaid ja õpime ise

Kristi Vinter, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor

 

Viimased kaks aastat on sõnapaar “muutunud õpikäsitus” kujunenud haridusvaldkonnas tegutsejatele igapäevaseks mantraks. Õpikäsituse ideedes ei ole iseenesest midagi väga uut – sarnanevad need suuresti juba eelmise sajandi alguse kooliuuendusliikumise juhi Johannes Käisi mõtetega. Seda enam on mõistlik heita aeg-ajalt pilk tagasi väärikatele eelkäijatele ja paigutada omaaegne kooliuuendus tänasesse päeva, kus vorm ja kontekst on muutunud, sisu jäänud sarnaseks ning kooliuuenduse uus laine Eesti elukestva õppe strateegia valguses püüab tegeliku ja laiahaardelise muutuseni jõuda.

Õpime, areneme ja uueneme

2016. aasta kevadest septembrini on olnud Tallinna Ülikooli õpetajaõppe jaoks uute ja varasemast süsteemsemate arendustega tegelemiseks hoovõtuaeg. Suured reformid ja liitunud üksustega sõbraks saamine on jäämas selja taha ning alanud on tõsine töö. Käesolev suvi rõõmustas muuhulgas varasemast suurema huviga õpetajaõppe vastu ning tasapisi hakkab tunduma, et õpetajakutse on oma tähtsust ja olulisust ühiskonnas taastamas.

1. septembril 2015 alustas Tallinna Ülikool uut õppeaastat murranguliselt: varasema 23 instituudi asemel alustas tööd kuus liitunud üksustest kujunenud instituuti. Neist üks haridusteaduste instituut, mis moodustus kolmest üksusest: kasvatusteaduste instituudist, pedagoogilisest seminarist ja haridusinnovatsooni keskusest. Liitunud üksused laiendasid nii uue haridusteaduste instituudi tegevusvälja kui ka selle sisu. Sellest hoolimata on õpetajaõpe Tallinna Ülikoolis märksa laiem kui haridusteaduste instituut, sest aineõpetajate õppekavad on jagunenud erialainstituutide vahel. Nende ühtne ja nüüdisaja ootustele vastav arendamine on seetõttu kõigi asjaosaliste jaoks keeruline koostööharjutus.

Ülikooli siseseks ja väliseks koostöö harjutamise kohaks on kujunenud haridusinnovatsiooni keskus, mis uuendab instituudi ja ülikooli õppemetoodilist tööd ning on vahendajaks haridusuuenduslikele muutustele haridusasutustes väljaspool ülikooli. Kevadel käivitus haridusinnovatsiooni keskuses kompetentsikeskuste väljaarendamise meetme toel neli uuendusi loovate sihtidega arendusmeeskonda, kuhu kaasatakse tegevõpetajaid, haridusteaduste instituudi töötajaid ja didaktikaõppejõude teistest erialainstituutidest eesmärgiga tugevdada ja nüüdisajastada õpetajaõpet ning koondada valdkonnaga tegelejad ühe mütsi alla. Meeskonnad tegelevad didaktikaarenduse, uuenduslike õppemetoodikate ja tegevuspraktikate monitoorimise, testimise, kogumise ja õpetajaõppesse lõimimisega, uuendavad õpetajaõppe praktikat, uurivad ja arendavad koolikultuuri ja juhtimismudeleid, viivad läbi kooliarendusprojekte, töötavad välja süsteeme parimate praktikate levitamiseks ning on vahendajateks kooli ja ülikooli koostöös uuenduste ellurakendamisel Eesti haridusmaastikul.

Rõõmustav on seegi, et haridusteaduste instituudi akadeemilisse perre on lisandunud viimase paari aastaga noori ja potentsiaalikaid uurijaid-õppejõude, mis on loonud võimaluse akadeemilise järelkasvu kujunemiseks. Instituut on saanud rikkamaks piirdistsipliinide teadlaste ja õppejõudude võrra, kelle valdkonnad on seotud psühholoogia, sotsioloogia, tehnoloogia jm valdkondadega, milleta  kasvatusteadus hakkama ei saaks.

Kiirete muutuste aasta

Haridusteaduste instituudis tegeleti eelmisel õppeaastal aktiivselt õppekavade sisude läbivaatamise ja uuendamisega. Lähtusime põhimõttest, et muudatused oleksid sisulised, mitte kosmeetilised ning õppekava sisu lähtuks vajadusest, mitte olemasolevatest inimestest ja tingimustest. Sisu kaasajastamise vajadustest lähtuv arendamine nõuab muuhulgas uute akadeemiliste profiilide loomist ja väljaarendamist.

Suure muutuse tegi läbi õpetajakoolituse baasmoodul, mida haridusteaduste instituut arendab ja pakub kõikide Tallinna Ülikooli aineõpetaja õppekavadesse. Baasmooduli arendamine tõi kaasa ümberkorraldused ja sisulised muudatused õpetajaõppe praktikates – seda nii praktikate suurenenud mahu kui sisulise lõimumise seisukohalt. Kui varem oli õppekavade sisu üles ehitatud nagu pusle – iga õppejõud oma tüki ja praktikaülesannetega ning selle juurde käiv vaikimisi ootus, et õpetajaks õppija selle kõik õpingute käigus ise tervikuks lõimib – siis terve eelmise ja käesoleva õppeaasta toimetavad õpetajaõppe baasmooduli õppejõud ja ainedidaktikud tegevõpetajaid kaasates ühiselt sellega, et õpetajaõpe oleks õppija jaoks lõimitud tervik.

Uue kuue ja hingamise saab partnerkoolide võrgustik, kuhu kuulub täna juba üle 20 kooli ning kellega vastastikku rikastavaid koostööformaate juba sügisest koos välja töötama asutakse. Partnerkoolid on õpikogukond, kus testitakse ja hinnatakse haridusinnovatsiooni keskuses väljatöötatud või soovitatud õppemeetodeid ja -vahendeid; viiakse läbi kooli vajaduste hindamist; kaasatakse ülikooli õpetajakoolituse arendamisse ja läbiviimisse. Õpetajate õppekavade arendamise ja realiseerimise olulisteks partneriteks kujundevad varasemast märksa enam tegevõpetajad partnerkoolidest ja mujalt.

Õpetajaõpe ja haridusuuendus on Tallinna Ülikooli prioriteet

Tallinna Ülikool oma arengukavas 2015–2020 tõstnud haridusuuenduse prioriteetseks valdkonnaks ning asunud seda üle-ülikooliliselt varasemast märksa tõsisemalt arendama ja toetama. 2016. aasta sügiseks oleme oma mahukate muudatuste ja uute plaanide tegemisega jõudnud sinnamaale, et sisuline töö võib täie tõsidusega alata.

Nii nagu 1930. aastatel koondusid Johannes Käisi ja Võru Õpetajate Seminari ümber uuendusmeelsed õpetajad, on ka Tallinna Ülikoolil samaväärselt soov koguda tänased “kooliuuenduslased” koostöiselt ühiste sihtide poole liikuma.