Juba J. Käisi eluajal ilmus tema tegevust üldistavaid ja kokkuvõtvaid artikleid Tema 60. sünnipäevale pühendati ajakirja Nõukogude Kool 1945. aasta detsembrinumber.
1959. aastate lõpul, nn sulaajal, hakkas eesti kool pisitasa muutuma. Kooliõpetusse imbus õpilase individuaalsust ja isetegevust toetav metoodika, selle varjus ka 1920.-30. aastate eesti kooliuuendusliikumise tunnusjooni. Näiteks hakkas taastuma eesti töövihiku traditsioon, küll esialgu katsevihiku sildi varjus. Kooli jõudis paarikümneaastase sundvahe järel eesti kooliuuendusliikumise üks võtmevaldkondi – kodulugu. Legend räägib, et 1960. a ilmunud kodulooõpiku ning metoodilise juhendi autor Alleks Vallner olevat oma töö (Kodulugu III klassile.Tln.: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960) lõpetamisel ohanud: “Anna andeks, õpetaja, et sinu pealt varastasin, aga seda oli meie kooli jaoks vaja.” Kümmekond aastat varem surnud Johannes Käis, kelle poole A. Vallner nende sõnadega mõttes pöördus, oli parteilise põlu all, ent tema ja seega üldse mineviku uuenduslik pedagoogiline pärand hakkas tähtsustuma.
J. Käisi pedagoogilise pärandi avalikku ja asjalikku meenutamist ei takistanud üksnes see, et tema viljakaim tegevus toimus Eesti Vabariigi päevil (tollases ametlikus kõnepruugis “kodanliku Eesti ajal”). J. Käis juba oli “nõukogude pedagoogika saavutuste” seisukohast hukka mõistetud (1946. a ilmunud “Valitud tööde” puhul). Kõrgeim kohalik võimukandja – kompartei keskkomitee esimene sekretär J. Käbin teatas kurikuulsal märtsipleenumil 1950 ilkuvalt, et “1945. a sai teenelise õpetaja nimetuse Käis nähtavasti oma pedagoogiliste harjutuste eest” ning päris seejärel tollaselt haridusministrilt A. Raualt aru, miks seesama “Käis on siiani tooniandja rahvahariduse alal”.
Ometi toimus 22.12.1965 TRÜ pedagoogikakateedri eestvõttel J. Käisi tegevusele ja pärandi uurimisele pühendatud nõupidamine, kus põhiettekannetega esinesid I. Unt (J. Käisi elukäik), H. Liimets (J. Käisi pedagoogilise pärandi uurimine ja hindamine) ning A. Elango (J. Käis ja kirjalike tööjuhendite meetod). 1966. aasta märtsis pöördusid H. Liimets, V. Maanso, H. Reinop ja ka tollane haridusminister F. Eisen ühiselt EPK KK sekretäri L. Lentsmani poole palvega läbi vaadata J. Käisi pärandi uurimist takistavad “1946. aastal antud ebaõiged hinnangud tema loomingule”. See pöördumine jäi vastuseta. Muidugi ei tähendanud vastamata jätmine selget jah-sõna, kuid ta ei tähendanud ka kindlat “ei” Tegemist oli sedavõrd-kuivõrd vastusega, varjatud osundusega köielkäimise kunstile. /…/ Hilisematel aastatel oli tolleaegse haridusministri F. Eiseni osa J. Käisi rehabiliteerimisel määrav.
/…/ Meie Käisi-teadmus pärineb suuresti ÜPUI-st, esmajoones Võru Seminaristidelt. Riigiasutuste tööplaanide raame ning kinnitamise nõudeid arvestavatele palgalistele pedagoogikauurijatele jäi J. Käis veel pikaks ajaks üksnes endamisi mõtiskelu aineks. Küll aga avanes mingigi uurimiskeskenduse võimalus (haridusminister Ferdinand Eiseni toetusel) harrastusteaduse pinnal. Aleksander Elango ümber tekkis vabauurijate rühmitus (hilisem ÜPUI Eesti kooli ja pedagoogilise mõtte ajaloo sektsioon), millele andsid ilme ja suuna J. Käisi kunagised õpilased (Valter Horm, Karl Laane, Albert Ivask, Alleks Vallner, Ruut Liiv). Tartus 27.-29. märtsil 1969 toimunud konverentsi ettekandeil põhinev “Nõukogude pedagoogika ja kool, V” (1969), keskenduski kunagisele kooliuuendusliikumisele, peamiselt J. Käisi pedagoogilistele vaadetele ja tegevusele.
Käisi-temaatika juurde on kooliloouurijad hilisematel aastatel korduvalt tagasi pöördunud. Artiklid on avaldatud sariväljaandes Nõukogude pedagoogika ja kool (hilisem Eesti pedagoogika ja kool). 1985. aastal ilmus F. Eiseni koostatud J. Käisi 100. sünniaastapäevale pühendatud raamat, mille autorid annavad ülevaate J. Käisi kui silmapaistva eesti pedagoogilise mõtte arendaja tegevusest.
Allikad:
● I. Kopso. Vaateid kooliloorühma sünnile ja tegevusele. – ÜPUI. Nelikümmend aastat õpetajaid-uurijaid. Tln. 2001, lk 19-20
● I. Kopso. Käisi-fenomenist. – Johannes Käis 119. Võru konverentsi (13.01.1996) materjalid. Võru-Tallinn. 1996, lk 24-25
Johannes Käis 