J. Käis ei pooldanud õpetajate koormamist liigse “seltskonnatööga”. Enda suhtes ei õnnestunud tal seda põhimõtet eriti rakendada. 1921. aasta veebruaris valis Võrumaa Õpetajate Liidu üldkoosolek J. Käisi oma esimeheks. Ta jäi sellele kohale kolmeks aastaks. Liidu tegevusest võib esile tõsta suvekursuste ja õpetajatepäevade korraldamist ning maakondlikku koolinäitust. 1924. aastal asutati Võru Õpetajate Seminari ja Harjutuskooli Õpetajate Ühing, mille asemel pärast seminari sulgemist loodi Pedagoogiline Ühing Võru Seminar (1930-1940). J. Käis oli valitud mõlema ühingu esimeheks kogu tegevusaja jooksul. Pedagoogilise Ühinguga Võru Seminar liitus üle 250 seminariperelase. Ühingul ilmus oma bülletään “Teated”, 1935. aastal anti välja “Teel töökoolile” VII osana J. Käisi tähtsaim trükis avaldatud teos “Isetegevus ja individuaalne tööviis”.
J. Käis osales Fr. R. Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Seltsi asutamises 1923. aastal ja edasises tegevuses esimehena kuni Võrust lahkumiseni. Teenete eest valiti ta 1935. aastal seltsi auliikmeks. Mõnda aega kuulus J. Käis koos mõne kaasõpetajaga sotsialistlikku parteisse, kuid parteitöös aktiivselt ei osalenud, välja arvatud 1923. aastal, mil võitles usuõpetuse kooli toomise vastu. Sellest piisas, et talle ja kogu seminarile külge kleepida “punaste” silt ning teha pingutusi seminarist vabanemiseks.
Johannes Käis 