J. Käisi roll kooliuuendustöö organisaatorina on hindamatu. Tema algatusel loodi EÕL pedagoogilise toimkonna juures kooliuuendusrühm. 1933. aasta lõpuks oli rühmaga liitunud juba 245 liiget, hiljem küündis osavõtjate arv 400-ni. Alates 1932. aasta jaanuarist hakkas Kasvatuses ilmumakooliuuendusnurk, mille sisustamine oli J. Käisi õlul. 1933. aasta detsembris alustas aga Õpetajate Lehe lisana ilmumist bülletään Kooliuuenduslane, vastutavaks ja tegevtoimetajaks J. Käis. Aastail 1933-40 ilmus Kooliuuenduslast 61 numbrit. Peatähelepanu pöörati individuaalse tööviisi juurutamisele algkooli vanemal astmel ja üldõpetusele nooremal astmel, selle kohta avaldati tööjuhendeid ja näiteid.
Uuenduspedagoogika levides vajasid õpetajad praktilist abi. EÕL pedagoogiline toimkond otsustas välja anda praktilise koolitöö käsiraamatu. Peatoimetajaks valiti J. Käis.
Väljaanne sai nimeks “Uusi teid algõpetuses”. Selle I jagu ilmus juba 1931. a. septembris ja annab üldise töökorralduse liitklassides ühes tunni- ja töökavadega. Et sellise käsiraamatu järgi oli suur vajadus, nähtub sellestki, et teos müüdi läbi mõne nädalaga. Pedagoogiline toimkond otsustas jätkata teose väljaandmist. Üldse ilmus sarjas “Uusi teid algõpetuses” neljas jaos 13 metoodilist käsiraamatut (umbes 2000 lehekülge) ja 58 nimetust tööraamatuid, tööjuhendite kogusid, töövihikuid ja saateainet. Seega koosnes sari 71 nimetusest – neis oludes suurejooneline väljaanne. Sari ilmus aastail 1931-1936. (Koolile pühendatud elu. V. Horm. Johannes Käisi elukäik, lk 139)
Paralleelselt käsiraamatu “Uusi teid algõpetuses” koostamisega valmis J. Käisil teinegi ulatuslik didaktikaalane raamat “Isetegevus ja individuaalne tööviis” (1935). See on tema tähtsaim trükis avaldatud teos, mida ta ise nimetab jätkuks aastaraamatule “Teel töökoolile”. Eessõnas põhjendab ta kooliuuenduse vajadust ning näitab, et selle keskseks probleemiks on kõikjal isetegevuse põhimõte./…/ Mitmesugustest teedest isetegevusele on aga kõige enam kasutamist leidnud individuaalne tööviis. Juba eessõnas rõhutatakse, et nimetus “individuaalne tööviis” pole tabav, sest see rõhutab töö individuaalset külge, jätab aga esile toomata teise olulise külje, milleks on sotsiaalne külg. Rõhutatakse, et raamat on välja kasvanud tegelikust koolitööst.
Raamatu kuuest osast on kolm esimest pühendatud laiematele teoreetilistele küsimustele: individuaalsuse põhimõttele, isetegevusele kui individuaalsuse põhimõtte didaktilisele alusele ning vana ja uue kooli võrdlemisele; 4. ja 5. osa on pühendatud individuaalsele tööviisile ja selle konkreetsele rakendamisele tööjuhendite abil. 6. osas kirjeldatakse daltonplaani.
Teos annab iseseisva töö tervikliku metoodilise süsteemi. Käis lähtus oma aja autoriteetidest, ent töötas nende seisukohad kriitiliselt läbi, kusjuures tema enda seisukohtade lõplikuks kontrolliks ja kõige olulisemaks kriteeriumiks on koolipraktika. 1937. aastal avaldati “Isetegevus ja individuaalne tööviis” soome keeles. (Koolile pühendatud elu. I. Unt. Johannes Käisi didaktilise süsteemi areng, lk. 26, 33, 34)
Johannes Käis 