Kui J. Käis 1920. aasta sügisel Venemaalt Eestisse saabus, oli siin koolikorralduse alal juba mõndagi ära tehtud. Meenutagem siinkohal 7. mail 1920 vastu võetud “Avalikkude algkoolide seadust”. Õpetajad olid organiseerunud kutseühingutesse. Mitu Eesti Õpetajate Liidu asutajat ja juhtivat tegelast ( F. V. Mikkelsaar, E. Martinson-Murdmaa) olid tööle asunud Haridusministeeriumis.
Esialgul püüdis J. Käis saada Tartu ülikoolis botaanika õppejõu ametikohta. See tal aga ei õnnestunud, sest sel alal õppis välismaal juba stipendiaadina H. Kaho. Siis esitas ta oma kandidatuuri II riigikoolinõuniku kohale Haridusministeeriumis, millisele kohale ta nimetatigi valitsuse otsusega 19. novembril 1920. Tegelikult alustas ta ministeeriumis tööd juba 3. novembril (oli ajutiselt määratud Haapsalu Õpetajate Seminari direktori vakantsele ametikohale). Nimetamisele aitas tõenäoliselt kaasa F. V. Mikkelsaar, kes töötas Haridusministeeriumis I riigikoolinõunikuna ja haridusministri abina ning kes J. Käisi hästi tundis juba Võru linnakooli päevilt.
J. Käisi ülesandeks oli spetsialistide abiga lõpule viia algkooli õppekavade koostamine (kehtestati 1921. aastal). “Avalikkude algkoolide seadusega” moodustas algkool tollases Eestis ühtluskooli esimese astme ja oli maksuta, emakeelne ja usuõpetuseta. Kõik senised valla-, kihelkonna-, ministeeriumi-, linna- ja kroonualgkoolid, samuti kõrgemad alg- ja rahvakoolid ning kesk- ja kutsekoolide ettevalmistusklassid muudeti ühelaadseteks algkoolideks. 1921. aasta õppekavades tuleb eriti esile tõsta J. Käisi osa loodusõpetuse õppekava uuendamisel, samuti koduloo kui uue õppeaine vajaduse põhjendamist ja õppemeetodi väljatöötamist.
J. Käisi asumisega 1920. a. lõpul Haridusministeeriumi teenistusse kujunes olukord, kus ministeeriumi neli juhtivat ametikohta olid kõik hariduselu demokratiseerimise ja ühtluskooli veendunud pooldajate käes: haridusministriks oli tööerakonna radikaalse tiiva esindaja ja äge ilmaliku kooli pooldaja J. Annusson, ministri abiks F. V. Mikkelsaar, kooliosakonna juhatajaks E. Martinson (Murdmaa) ja riigikoolinõunikuks J. Käis.
Mõistagi tekitas asjade niisugune seis teatud ringkondades ärevust. Juhtivad ajalehed “Päevaleht”, “Kaja” ja “Tallinna Teataja” tõstsid üksmeelselt hädakisa. Laimukampaania terav ots suunati kõigepealt J. Annussoni vastu. “Päevaleht” tembeldas haridusministri “Eesti suuremaks usuõpetuse vastaseks ja demagoogiliste kalduvustega seltskonnategelaseks” (Päevaleht. 1921, nr. 8).
Peatselt sattus rünnaku alla ka J. Käis. Sellele eelnesid aga mõned sündmused Tallinna keskkoolides, nimelt mitu õpilaste enesetapmisjuhtumit. N. Kannu juhtimisel töötava Tallinna Poeglaste Reaalkoolis ja H. Baueri juhatatavas Tallinna Tütarlaste Kommertskoolis, kus hukatud “Dvigateli” vabriku töölisvanema Julius Schütsi 15-aastane tütar Lilly jäi jäljetult kaduma; tõenäoliselt uputas enese Ülemiste järve (elas järve lähedal). Viimase juhtumi puhul määras J. Annusson juurdluse toimetajaks riigikoolinõuniku J. Käisi. Põhjaliku juurdluse tulemusena esitas J. Käis haridusministrile aruande, milles leidis, et Lilly tundelisele iseloomule mõjus raskelt isa vägivaldne surm, tekitades murrangu lapse hingeelus; kool aga ei suutnud mõista seda murrangut, seletas seda laiskusega, kõrvaliste mõjudega, kasutas surveabinõusid ja ekslikke pedagoogilisi võtteid (ema koolikutsumine), mis veelgi süvendasid lõhet Lilly Schütsi hingeelus.
Selle põhjal saatis Haridusministeerium 18. jaanuaril 1921 ringkirja maa- ja linnakoolivalitsustele ja riigikoolide juhatajaile, milles nõuti, et peaks “suuremat rõhku pandama individuaalsele kasvatusviisile ja loobuma traditsioonilistest võtetest ja surveabinõudest”. Lisaks ringkirjale avaldas haridusminister J. Annusson mõlema kooli direktorile käskkirjaga noomituse (Sotsiaaldemokraat. 1921, nr. 16).
Veel enne juurdluse lõppemist ja käskkirja avaldamist vallandas reaktsiooniline ajakirjandus ohjeldamatu laimukampaania J. Annussoni ja J. Käisi vastu, milles esimest nimetati “pusijaks” ja teist “enamlaste komissariks”, kes koolide revideerimisel tarvitavat võtteid, “mis ainult Venemaal võivad kohased olla” (Tallinna Teataja. 1921, 13. jaanuaril, nr. 9).
Lugu lõppes täieliku kurioosumiga: mõni päev hiljem toimus järjekordne valitsuse vahetus ja 25. jaanuaril 1921 ametisse nimetatud uues valitsuses istus haridusministri toolil ei keegi muu kui eelmise ministri poolt mõni päev tagasi noomituse saanud kommertskooli direktor H. Bauer! Vastasleer juubeldas. “Päevaleht” aga nõudis (selle lehe aktsionäriks oli N. Kann), et uus minister asuks viivitamatult Haridusministeeriumi “Augiase tallide” puhastamisele.
Haridusministeeriumist lahkusidki “Avalikkude algkoolide seaduse” eelnõu koostaja koolivalitsuse juhataja E. Martinson (Murdmaa) ja J. Käis. Viimane palus end määrata äsjaavatud Võru Õpetajate Seminari direktoriks. See soov leidiski täitmist uue ministri esimese käskkirjaga 29. jaanuarist 1921. J. Käis ise on seda kommenteerinud järgmiselt: “Minu soov asuda Võru Seminari direktori kohale täideti kohe kaalutlusel “Olgu Käis Võrus kasvõi Caesariks, ainult et Tallinnast temast lahti saada!” Ja nii saabusin ma 16. veebruaril 1921. a. Võrru — taas “Valgesse Majja”, kus algas minu elutee aktiivne, võitlusrohke järk.”
Vaevalt ta Haridusministeeriumist lahkumist kahetses. Teda huvitas tõsine õppe- ja kasvatustöö. Seda lootis ta teha Võrus ja ta ei pettunud. Lahkhelid aga, mis tal tekkisid 1921. aastal N. Kannu ja osade koolitegelastega, püsisid ja süvenesid edaspidi veelgi. Neist kõnelevad arvukad poleemilised artiklid 1920.—1930. aastate ajakirjanduses.
Allikad:
● V. Horm. Koolile pühendatud elu. Johannes Käisi elukäik. – Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885-1950. F. Eisen, koostanud. Tallinn. 1985, lk 130-132
Käesoleva artikli koostamisel on allikana kasutatud nõukogude ajal ilmunud teksti , milles leiavad rõhutamist J. Käisi vasakpoolsus ja vastuolud nn. reaktsiooniliste haridustegelastega. Hilisemad aastad näitavad, et vaatamata vastuoludele, leidis J. Käisi tegevus tunnustamist.
Johannes Käis 