26. detsembril 1885. aastal sündis Võrumaal Rosma külakooliõpetaja Peeter Käisi peres tulevane pedagoog ja kooliuuendusliikumise juht Johannes Käis. Oma õpinguteed alustes Johannes isa käe all Rosma külakoolis, aastatel 1897-1899 jätkas õpinguid Põlva kihelkonnakoolis ja 1900-1903 Võru linnakoolis. 1903 sooritas Johannes Käis Pihkva gümnaasiumi juures kreiskooliõpetaja kutseeksami ning asus tööle Lätimaale Limbaži linnakooli (1903-1906).
1904. aastal lõpetas Käis eksternina Peterburi Õpetajate Instituudi. Järgnesid töökohad õpetajana Valmiera linnakoolis ja tütarlastegümnaasiumis (1906-1911), 1911. aastal Riia Peeter-Pauli linnakoolis ning 1912-1917. aastal Riia Aleksander I gümnaasiumis loodusõpetuse õpetajana. Johannes Käis pani aluse Eestis loodusõpetuse metoodikale ja koolifenoloogiale ning propageeris kooliaedade kujundamist. 1918. aastal lõpetas ta Petrogradi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna 1. järgu diplomiga. 1917-1919 oli Käis Vologda Õpetajate Instituudis geograafia ja loodusõpetuse õppejõud ning direktor, 1919-1920 Pihkvas Rahvahariduse Instituudis lektor ning kubermangu haridusosakonna instruktor.
Johannes Käis naasis 1920 Eestisse. 1920-1921 töötas ta Haridusministeeriumis riigikoolinõunikuna (osales avalike algkoolide seaduse elluviimises ja algkooli õppekavade koostamisel). Aastatel 1921-1930 oli Võru Õpetajate Seminari direktor, 1931 Paldiski ühisreaalgümnaasiumi direktor, 1931-1940 Eesti Õpetajate Liidu teaduslik sekretär, 1940-1941 Hariduse Rahvakomissariaadi metoodikaosakonna juhataja, 1940-1941 ja 1945-1949 ajakirja “Nõukogude Kool” tegevtoimetaja, 1944-1947 Haridusministeeriumi metoodikaosakonna juhataja ning 1947-1950 koolide inspektor.
Johannes Käis rakendas kooliuuenduslikke põhimõtteid ja korraldas õpetajate koolitust uuenduspedagoogika alusel, ta oli viljakas kooliuuenduslike ideede propageerija. 1930. aastail juhtis Käis kooliuuendusrühma, kuhu kuulus üle 400 õpetaja. 1938-1940 juhtis õpetajate kolmeaastasi täienduskursusi, mis said tuntuks suveülikooli nime all.
Rajas Eesti loodusõpetuse metoodika ja koolifenoloogia, propageeris kooliaedade kujundamist ning looduskaitset. Käis oli viljakas publitsist, kirjutas hariduspoliitilisi ja metoodikaartikleid, taotles ühtluskooli demokraatlikku korraldust. Johannes Käisi trükis ilmunud põhiteosed “Isetegevus ja individuaalne tööviis” (1935, soome keeles 1937), “Loodusõpetus algkoolis” (1927-1930).
Koostanud kogumiku “Loenguid ja kokkuvõtteid” I-II (Tartu, 1938-1939) ja aastaraamatu “Teel töökoolile” I-VI (Võru, 1924- 1929). Toimetanud metoodilist sarja “Uusi teid algõpetuses” (Tallinn, 1931-1936, 13 käsiraamatut koos töövihikute ja –juhenditega), bülletääni “Kooliuuenduslane” (1933-1940) ning “Eesti entsüklopeedias” artikleid loodusteaduse, geograafia, põllumajanduse ja pedagoogika alalt.
1946. aastal avaldas Käis sõjaeelset kooliuuendust kajastavaid kirjutisi kogumikus “Valitud tööd”, mistõttu teda süüdistati kodanlik-natsionalistlike vaadete propageerimises. Käis oli sunnitud metoodika osakonna juhataja kohalt lahkuma (vt eespool). Tema teosed keelustati, küll hakati 1960. a-te keskpaigast F. Eiseni eestvõttel samme astuma tema rehabiliteerimiseks. Eesti NSV teeneline õpetaja (1945). Johannes Käis suri 29. juunil 1950.
Allikad:
● F. Eisen. Johannes Käis. Rmt: Eesti kooli biograafiline leksikon. Tln., 1998, lk 113-114
● J. Käis. Autobiograafiline ülevaade aa. 1900-1920. – Nõukogude Kool. 1945, nr 12, lk 568-572
Johannes Käis 