Kristi Vinter, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor

Viimased kaks aastat on sõnapaar “muutunud õpikäsitus” kujunenud haridusvaldkonnas tegutsejatele igapäevaseks mantraks. Õpikäsituse ideedes ei ole iseenesest midagi väga uut – sarnanevad need suuresti juba eelmise sajandi alguse kooliuuendusliikumise juhi Johannes Käisi mõtetega. Seda enam on mõistlik heita aeg-ajalt pilk tagasi väärikatele eelkäijatele ja paigutada omaaegne kooliuuendus tänasesse päeva, kus vorm ja kontekst on muutunud, sisu jäänud sarnaseks ning kooliuuenduse uus laine Eesti elukestva õppe strateegia valguses püüab tegeliku ja laiahaardelise muutuseni jõuda.

Õpime, areneme ja uueneme

2016. aasta kevadest septembrini on olnud Tallinna Ülikooli õpetajaõppe jaoks uute ja varasemast süsteemsemate arendustega tegelemiseks hoovõtuaeg. Suured reformid ja liitunud üksustega sõbraks saamine on jäämas selja taha ning alanud on tõsine töö. Käesolev suvi rõõmustas muuhulgas varasemast suurema huviga õpetajaõppe vastu ning tasapisi hakkab tunduma, et õpetajakutse on oma tähtsust ja olulisust ühiskonnas taastamas.

1. septembril 2015 alustas Tallinna Ülikool uut õppeaastat murranguliselt: varasema 23 instituudi asemel alustas tööd kuus liitunud üksustest kujunenud instituuti. Neist üks haridusteaduste instituut, mis moodustus kolmest üksusest: kasvatusteaduste instituudist, pedagoogilisest seminarist ja haridusinnovatsooni keskusest. Liitunud üksused laiendasid nii uue haridusteaduste instituudi tegevusvälja kui ka selle sisu. Sellest hoolimata on õpetajaõpe Tallinna Ülikoolis märksa laiem kui haridusteaduste instituut, sest aineõpetajate õppekavad on jagunenud erialainstituutide vahel. Nende ühtne ja nüüdisaja ootustele vastav arendamine on seetõttu kõigi asjaosaliste jaoks keeruline koostööharjutus.

Ülikooli siseseks ja väliseks koostöö harjutamise kohaks on kujunenud haridusinnovatsiooni keskus, mis uuendab instituudi ja ülikooli õppemetoodilist tööd ning on vahendajaks haridusuuenduslikele muutustele haridusasutustes väljaspool ülikooli. Kevadel käivitus haridusinnovatsiooni keskuses kompetentsikeskuste väljaarendamise meetme toel neli uuendusi loovate sihtidega arendusmeeskonda, kuhu kaasatakse tegevõpetajaid, haridusteaduste instituudi töötajaid ja didaktikaõppejõude teistest erialainstituutidest eesmärgiga tugevdada ja nüüdisajastada õpetajaõpet ning koondada valdkonnaga tegelejad ühe mütsi alla. Meeskonnad tegelevad didaktikaarenduse, uuenduslike õppemetoodikate ja tegevuspraktikate monitoorimise, testimise, kogumise ja õpetajaõppesse lõimimisega, uuendavad õpetajaõppe praktikat, uurivad ja arendavad koolikultuuri ja juhtimismudeleid, viivad läbi kooliarendusprojekte, töötavad välja süsteeme parimate praktikate levitamiseks ning on vahendajateks kooli ja ülikooli koostöös uuenduste ellurakendamisel Eesti haridusmaastikul.

Rõõmustav on seegi, et haridusteaduste instituudi akadeemilisse perre on lisandunud viimase paari aastaga noori ja potentsiaalikaid uurijaid-õppejõude, mis on loonud võimaluse akadeemilise järelkasvu kujunemiseks. Instituut on saanud rikkamaks piirdistsipliinide teadlaste ja õppejõudude võrra, kelle valdkonnad on seotud psühholoogia, sotsioloogia, tehnoloogia jm valdkondadega, milleta  kasvatusteadus hakkama ei saaks.

Kiirete muutuste aasta

Haridusteaduste instituudis tegeleti eelmisel õppeaastal aktiivselt õppekavade sisude läbivaatamise ja uuendamisega. Lähtusime põhimõttest, et muudatused oleksid sisulised, mitte kosmeetilised ning õppekava sisu lähtuks vajadusest, mitte olemasolevatest inimestest ja tingimustest. Sisu kaasajastamise vajadustest lähtuv arendamine nõuab muuhulgas uute akadeemiliste profiilide loomist ja väljaarendamist.

Suure muutuse tegi läbi õpetajakoolituse baasmoodul, mida haridusteaduste instituut arendab ja pakub kõikide Tallinna Ülikooli aineõpetaja õppekavadesse. Baasmooduli arendamine tõi kaasa ümberkorraldused ja sisulised muudatused õpetajaõppe praktikates – seda nii praktikate suurenenud mahu kui sisulise lõimumise seisukohalt. Kui varem oli õppekavade sisu üles ehitatud nagu pusle – iga õppejõud oma tüki ja praktikaülesannetega ning selle juurde käiv vaikimisi ootus, et õpetajaks õppija selle kõik õpingute käigus ise tervikuks lõimib – siis terve eelmise ja käesoleva õppeaasta toimetavad õpetajaõppe baasmooduli õppejõud ja ainedidaktikud tegevõpetajaid kaasates ühiselt sellega, et õpetajaõpe oleks õppija jaoks lõimitud tervik.

Uue kuue ja hingamise saab partnerkoolide võrgustik, kuhu kuulub täna juba üle 20 kooli ning kellega vastastikku rikastavaid koostööformaate juba sügisest koos välja töötama asutakse. Partnerkoolid on õpikogukond, kus testitakse ja hinnatakse haridusinnovatsiooni keskuses väljatöötatud või soovitatud õppemeetodeid ja -vahendeid; viiakse läbi kooli vajaduste hindamist; kaasatakse ülikooli õpetajakoolituse arendamisse ja läbiviimisse. Õpetajate õppekavade arendamise ja realiseerimise olulisteks partneriteks kujundevad varasemast märksa enam tegevõpetajad partnerkoolidest ja mujalt.

Õpetajaõpe ja haridusuuendus on Tallinna Ülikooli prioriteet

Tallinna Ülikool oma arengukavas 2015–2020 tõstnud haridusuuenduse prioriteetseks valdkonnaks ning asunud seda üle-ülikooliliselt varasemast märksa tõsisemalt arendama ja toetama. 2016. aasta sügiseks oleme oma mahukate muudatuste ja uute plaanide tegemisega jõudnud sinnamaale, et sisuline töö võib täie tõsidusega alata.

Nii nagu 1930. aastatel koondusid Johannes Käisi ja Võru Õpetajate Seminari ümber uuendusmeelsed õpetajad, on ka Tallinna Ülikoolil samaväärselt soov koguda tänased “kooliuuenduslased” koostöiselt ühiste sihtide poole liikuma.