Katrin Helendi, Tartu eralasteaed Terake

Johannnes Käis on lapsepärasust pidanud üheks oluliseks nõudeks õppe- ja kasvatustöös, kus õpetuse sisuks on lapse huvideringi kuuluvad asjad ja nähtused.

Tänapäeval peab õpetajal olema aega, et lapsi kuulata, sest ainult vesteldes ja lapsi jälgides  saame me  teada, millised teemad neid tegelikult vaimustavad  ja huvitavad.

Tartu eralasteaias Terake algab iga õppeaasta laste kuulamisega. Õpetajad võtavad aja lastega vestlemiseks ja nende küsitlemiseks. Laste huvidele toetudes kujunevad teemaprojektid, kuhu lõimitakse erinevad õppe- ja kasvatustegevuse valdkonnad. Enamasti ei oska õpetajad projekti pikkust määratleda, sest see võib väldata paar nädalat või paar kuud ning see sõltub otseselt laste huvist teema ja tegevuste vastu. Lapsed saavad projekti käigus oma teadmisi ja mõtteid  mitmekülgselt väljendada.

Usume, et iga laps on oma loomult uudishimulik maailmaavastaja, kes hangib uusi teadmisi ja oskusi uurides, katsetades ning kõike seda erinevate meelte abil tajudes. Oleme oma lasteaias loonud keskkonna, mis on võimalusi pakkuv ja vahelduv, inspireerib mängima, uurima, looma ning julgustab lapsi koostööle.

Erinevaid  tegevuskeskusi on nii õues, rühmaruumides kui ka koridoris.  Mängu- ja õppimiskohad  on sisustatud nii, et lapsed saaksid  tunnetada erinevaid materjale, loovalt meisterdada,  konstrueerida ja katsetada. Näiteks kivid, lehed, käbid, lilleõied ning luubid  sorteerimisplaadil  innustavad lapsi tähelepanelikult uurima ja küsimusi esitama. Kastid värvilise riisi, saepuru, kinesteetilise liiva või kastanimunadega võimaldavad lapsel eralduda ning üksi või kahekesi mängida. Ateljees saab vabalt kasutada materjale, õppida ja harjutada töövõtteid ning loovalt ennast väljendada. Õu ja park  on aga parim koht, kus uurida, kuidas näiteks  käitub vesi  kui teda valada, pumbata või kanda või kuidas sirgub peenras külvatud lilletaim.

Johannes Käis pidas õpikäsituses oluliseks kahte pedagoogilist põhinõuet – lapsepärasus ja eluligidus. Need kaks märksõna on olulised ka tänapäeva lasteaiakultuuris.

Last huvitab endiselt tema lähim ümbrus ning kogemuste kaudu õpitakse tundama iseennast ja  ümbritsevat maailma.

Arthur Ruusmaa, Vana-Võromaa muuseumide peavarahoidja.

„Meie väikesele rahvusele on hariduse edu iseäranis tähtis, sest ainult iseseisvale rahvuslikule kultuurile tuginev väikeriik võib püsida ja püsima jääda teiste suuremate riikide keskel.“

Johannes Käis

 Eesti Vabadussõja lõppedes oli tarvis teha parandusi ka haridussüsteemis, kuna palju õpetajaid langes Vabadussõjas ja kutseta õpetajaid oli palju. Et seda põuda lahendada, siis otsustati laiendada õpetajate ettevalmistamise asutusi ja Eesti Vabariigi valitsuse otsusega 1. septembril 1920. aastal otsustatigi avada õpetajate seminarid Võrus ja Haapsalus (viimane Läänemaa Õpetajate Seminari nime all). Võru Õpetajate Seminari (VÕS) ajutiseks juhatajaks määrati Võru Gümnaasiumi juhataja Johan Koemets, kes jõudis eeltöödega nii kaugele, et 1921. aasta jaanuaris alustas seminar tegevust ja moodustati ettevalmistus- ja esimene klass kokku 42 õpilasega. Esimese sooviavalduse saatis Jaan Tori Pärnumaalt, kes ka vastu võeti ja ta lõpetas seminari I lennus 1925. aastal. VÕSi ruumideks määrati Võru linnakooli endine maja turuplatsil (praegu töötab siin Võru Gümnaasium). 16. veebruaril 1921. aastal hakkas VÕSi juhtima Johannes Käis, kes oli selles ametis kuni VÕSi sulgemiseni 1. augustil 1930.

13. märtsil 1921. aastal korraldati VÕSi avamise puhul pidulik aktus (seda päeva pidaski VÕS oma sünnipäevaks). See aktus sai üheks oluliseks ürituseks seminari ajaloos. Johannes Käis kutsus maja hellitavalt „Valgeks majaks“ seda nii värvi kui ka siit puhutava haridusliku valguse tõttu. Oma avakõnes toonitas Käis: “Lapsi tuleb õpetada mitte niipalju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma. Õpilane ei või jääda passiivseks päältvaatajaks ja kuulajaks, vaid peab aktiivselt ise teadmisi otsima. Koolitöö edustuks siis kõige rohkem vaatluste, katsumiste, üldistamiste, võrdluste otsimiste ja väljenduste kaudu sõnas, kirjalikult ja joonistuste abil. Koolis õpetatakse tööviise, meetodeid, kasvatatakse isetegevust ja vaimset iseseisvust. Isegi kõige pisem laps on juba kallis inimelu ja kannab endas arenemistungi ja meie ülesanne on sellele kaasa aidata ja iseäranis on tähtis, et kasvataja-õpetaja õigel ajal märkaks lapse ärka-vaid võimeid, huve ja püüdeid – seda kõike saab töökooli näol.“ Johannes Käisi põhimõte oli, et laps õpib tegemiste kaudu ja selleks korraldati õppekäike, matku, õuesõpet  jms, mis nüüd on õnneks jälle päevakorda tõusnud.

Kuna Käis ise oli loodusteaduste õpetaja, siis pooldas ta õppekäike – matku loodusesse, mida uus kool kasutas õpetus- ja kasvatustöö süvendamiseks. Õpetuslikke eesmärke taotlesid lühiajalised õppekäigud läheasse kooliümbrusesse. Need olid kas õppetunnid kooliaias (VÕS  algatas kooliaedade liikumise) või vabas looduses ja seal sooritati vaatlusi, mõõtmisi (Käis korraldas Munamäe kõrguse mõõtmisi, Tamula järve sügavuse mõõtmist ja kaardistamist – ja seda Riigi kartograafia ameti toel, omamoodi projektiõpe), pandi kirja üldisi tähelepanekuid (ilmavaatlusi, lindude vaatlusi jms) järgnevateks tundideks koolis. Selliseid õppekäike korraldati seminaris ja harjutuskoolis rohkel arvul koduloo, maateaduse, loodusõpetuse, matemaatika ja teiste õppeainete raames –siduvuses teiste ainetega. Iga õppekäik oli nii korraldatud, et siin olid oma tööülesanded erinevates õppeainetes. Seda siduvuse teemat puudutati VÕSi raamatutes „Teel töökoolile I-IV“. Artiklites leiti, et samu õppekäike tuleb korraldada vähemalt kaks korda aastas – sügisel ja kevadel, et tekiksid võrdlusmomendid. Meeldivamaks kohaks oli Taevaskoda, kus käidi igal aastal.

Õppekäigud võimaldasid ka iseseisvat tööd – vaatlust, uurimist ja õpetasid lapsi teadlikult nägema, kuulama, võrdlema ja otsustama. Selleks koostati spetsiaalsed vaatlusvihikud ja ülesannete lehed.

Seda liini viisid edukalt läbi seminaristid oma töökohtadel: Aale Ots Plaanil, August Haagivang  ja Albert Üksip Võrusool, viimane ehitas spetsiaalse õuesõppe klassi, Albert Ivask Adistes, Julius Ungru Krabil jt.

Suurt tähtsust oma ideede edasiviimisel nägi Käis VÕSi kirjastustegevusel. Nii tutvustati kooliuuenduslikke teemasid VÕSi  aastaraamatute „Teel töökoolile“ väljaandmisega. Niisuguse pealkirjaga ilmus 6 raamatut (annet)  kuna 7. andeks oli Johannes Käisi teos  „Isetegevus ja individuaalne tööviis“. Esimene raamat ilmus 1924. aastal. Nende raamatutega aitas VÕS kaasa uue pedagoogilise lehekülje keeramisele eesti koolis. Need raamatud olid esimesteks sihinäitajateks kooliuuenduslikule teele. See leidis ka avalikku tähelepanu, nii kirjutas Nikolai Kann 1927. aastal ajalehes „Päevaleht“ IV aastaraamatu ilmumise puhul: “Meil on siiamaani  väga vähe ilmunud õppeainete metoodikaid ja isegi artikleid ajakohase õpetamise üle. Võru seminari õpetajad dir. J. Käisiga eesotsas teevad sel alal tänulikku tööd. Eesti õpetaja kohus on tutvuneda oma ametivendade töötulemustega ja kui mõni neist leiab Võru meeste töös puudusi, siis ajagu ise uusi vagusid, et meie maha ei jääks teistest kultuurriikidest ka kasvatusteaduste alal ja ei sõtkuks vanu külavahelisi teid.“

Seminari kirjastustegevus ei piirdunud ainult pedagoogilis-metoodilise kirjandusega uute ideede selgitamiseks, anti ka välja õppevahendeid (töövihikud, vaatlusvihikud, aabitsad jms), mille koostajateks olid VÕSi õpetajad.

VÕS suutis oma lühikese tegevusaja jooksul avalikkuse ette tuua palju kooliuuenduslikke põhimõtteid, mida kasutati algkooli õppe- ja kasvatustöös.

VÕSi tegevuse tähtsuse on hästi kokku võtnud Eesti Õpetajate Liidu juhatus järgmiste sõnadega: „Võru õpetajateseminar oli koldeks, kus küpsesid kooliuuenduslikud ideed, kus valmisid nende ideede edasikandjad, kust voolas uut ja jõulist verd Eesti õpetajaskonna elusoontesse. Selle kolde kuma helkis kaugemale kodumaapiiridest, see helgib tulevikkugi, vaatamata sellele, et tuleasegi on kantud laiali. Loodame, et see helk soojendab kord nendegi südant, kes kord Eesti kooli ajalugu uurides konstateerivad suurt ja tõsist rahvuslikku tööd, mis tehti selles asutuses.“

Kuigi Võru seminar suri varakult, jättis ta väärtusliku pedagoogilise päranduse Eesti koolile, mida õnneks jälle ja ikka kasutatakse ja uuesti avastatakse.

Artikli koostamisel kasutatud Võrumaa muuseumi kogude materjale.

Anne Raam, Tartu Ülikool HI õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaasta keskuse juhataja

Märge Kimmel, Tartu Ülikool HI õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaasta keskuse spetsialist

Seoses pidevate muutustega ühiskonnas ja tehnoloogia kiire arenguga on vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõu olemasolust organisatsioonide ning ühiskonna liikmete edukuse seisukohalt saanud võtmeküsimus. Kool on oma laadilt ja olemuselt konservatiivne asutus ja seetõttu kipub kohati maha jääma üldisest kultuurilisest arengust. Hoolimata sellest on kooliuuendus alati toimunud. Kiiresti areneva ühiskonna vajadusi silmas pidades peavad tänapäeva koolid olema võimelised parandama õpilaste õpitingimusi. Edukas organisatsioonis luuakse tingimused kõikidel tasanditel õppimise toetamiseks. Selleks et järjest mitmepalgelisemas ja ettenägematus maailmas toimuks tõeline areng, on vaja keskenduda õppimisele kõigil tasanditel, haridusorganisatsiooni kontekstis tähendab see õppimist õpilase, õpetaja, haridusjuhi ja ka lapsevanema tasandil.

Õpetajate koolituse raamnõuetes on välja toodud õpetaja tööalase täiendusõppe eesmärk, milleks on luua õpetajatele võimalused eneseanalüüsiks ja professionaalseks arenguks ning kujundada inspireeriv ja innovaatiline hoiak, mille kaudu kasutada omandatud teadmisi ja oskusi parimal moel oma töös õppija arengu toetamisel. Samas määruses on fikseeritud ka õpetaja tööalase täiendusõppe kavandamise ja läbiviimise alused. Need on kutsestandardites kirjeldatud kompetentsusnõuded, õpetaja eneseanalüüs ja tagasiside tema tööle, õpetaja professionaalse arengu ja õppeasutuse arengu vajadused ning riiklikud haridusprioriteedid. (www.riigiteataja.ee)

Tartu Ülikoolis lähtume antud määruses väljatoodud alustest ka täiendusõppe kavandamisel.  Samas püüame õpetajatele suunatud täiendusõppe läbiviimisel hoida tasakaalus teoreetilist ja isiklikult kogetut. Keskseks küsimuseks koolitustel on, kuidas kutsuda esile märgatavaid muutusi õpetamises ja õpilase õppimises? Ehk teisisõnu soovime korraldada täiendusõpet, kus õpetajad saavad oma õpetamisoskusi niiviisi täiustada, et ka nende õpilaste õpitulemused paraneksid.  Kursustel otsitakse teid, suunamaks õpetajat oma tööd analüüsima ja mõtestama ning teadvustama endale oma töö aluseks olevaid teooriaid. Seda kõike saavutatakse erinevaid õppemeetodeid ja digivahendeid kasutades.  Olulisel kohal on ka üksteise kogemuste jälgimine, tähelepanekute analüüsimine ning õpetamisstrateegiate katsetamine, otsimine ja üle vaatamine.  Mõneti üllatav on olnud kursuslaste ülisuur huvi lasteaedade ja koolide külastamise vastu. Millegipärast ei söandata ikka veel omal algatusel minna oma kolleegi tundi või kutsuda kolleegi oma tundi. Täiendusõppe käigus koolide ja lasteaedade külastamise kaudu soovime aidata õpetajatel näha neid võimalusi ja viise, kuidas end edunäidete toel arendada. Selle eesmärgiga oleme kursustel osalejatele koostöös ülikooli partnerkoolide ja –lasteaedadega taganud tunnustatud õpetajate tundide/tegevuste vaatlemise ja analüüsi ning sedakaudu on avanenud koolitustel võimalus jagada positiivselt realiseerunud kooliuuenduslikke ideid. Ülikooli arenevaks suunaks on partnerkoolide ja- lasteaedadega loodud võrgustik, mille kaudu saavad meie partnerkoolide ja -lasteaedade õpetajad (lahtiste tundide läbiviijad ja praktikantide juhendajad) täiendusõpet  oma juhendamiseoskuste arendamiseks. Oluliselt on suurenenud koostöö teiste valdkondadega, näiteks võiks tuua Keskkonnaameti, Tarbijakaitseameti, Päästeameti jne.

Õpetaja professionaalne areng on elukestev protsess, õpetajakutse loomuse tõttu on äärmiselt oluline pidev enesetäiendamine ja õppimine. Õpetamise kõrgema tasemini aitab õpetajal jõuda reflekteerimine, mis võimaldab pidevalt jälgida, hinnata, analüüsida ja parandada oma professionaalset tegevust.  Viimasel kümnendil on õpetajaskonnas  üha enam teadvustunud refleksiooni olulisus õpetajaks kujunemisel, see on kirjas ka õpetaja kutsestandardi ühe kompetentsina „Refleksioon ja professionaalne enesearendamine“.

Täiendusõppe kavandamisel arvestame täienduskoolituse vajaduse väljaselgitamiseks toimunud uuringute tulemusi, haridusvaldkonna ees seisvaid ja valdkonna õiguslikus regulatsioonis aset leidnud muudatusi, välishindamise ja järelvalve tulemusena selgunud kitsaskohti ja puudusi, rahvusvaheliste uuringute tulemusi, tööturu seisundit. Infot vajaduste kohta kogume ka koolitustel osalenud õpetajate tagasisidest  ja kursuste käigus sooritatud tööde analüüsist. Täiendusõppe kavandamisel toetume õpetaja kutsestandardi kompetentsinõuetele ning tagame, et  koolitused toetavad õpetajat tema töös.

Täiendusõppe aluseks on ka „Eesti haridusstrateegia 2012-2020: Eesti hariduse viis väljakutset“. Strateegia järgi  on Eesti hariduse viis suurt väljakutset: liikumine arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse suunas, õpetaja positsiooni ja maine tõus, õppes osalemise kasv, hariduse tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovaatilise majandusega, uue digikultuuri kujundamine Eesti hariduse ja kultuuriruumi osaks.

Anne Koppel, Elva Gümnaasium

Kaja Lepik, Valguta Lasteaed- Algkool

Oleme õpetajad, kellele kõrgkooliõpingute ajal hakati taas tutvustama omaaegse uuendusmeelse didaktiku Johannes Käisi elukäiku ja õpetamise  printsiipe. Usume, et oleme Käisi põhimõtteid järginud kogu oma töötamise vältel. Mõttekaaslasi oleme leidnud teistegi lasteaia- ja klassiõpetajate seas, kellest osa on koondunud Johannes Käisi Seltsi.

Kirjutame artikli kahasse, kuna peame oma tööelus oluliseks etapiks perioodi, mil paralleelklasside õpetajatena tegime tihedat koostööd. Otsisime uusi meetodeid ja aja parema kasutamise võimalusi. Hakkasime korraldama õppetööd kahe klassiga koos. Kahel õpetajal tuli rohkem mõtteid ning saime olla üksteisele ja lastele paremini toeks. Palju tööd tegime väljaspool klassi, õues. Kui meeskonda lisandusid ka muusika- ja rütmikaõpetajad, andsime mõnikord juba tunde kolmekesi. See kõik pakkus huvi lastele ja õpetajatele ning muutis meie koolipäevad põnevamaks.

Toome välja mõned Käisi põhimõtted ja näited, mida oma igapäevatöös oleme kasutanud.

Kodulugu kui lähenemisviis, mitte õppeaine – arendab õpilaste vaatlusvõimet, iseseisva töö oskusi ja harjutab mõlemat; laps õpib tähele panama ja tundma kodukoha loodust ja inimeste tööd.

Alustasime oma kodulinnast ja selle ümbrusest, tutvudes loodusobjektide, asutuste ja inimestega. Ühes paigas käisime korduvalt erinevatel aastaaegadel või erinevate eesmärkide ja tööülesannetega. Lastele pakkus see kindlustunnet, äratundmisrõõmu ja uue avastamist juba tuttavas paigas.

Linnalähedane matkarada kujunes kahe aasta jooksul meelispaigaks, õpilased viisid sinna ka oma vanemaid. I klassi sügisel tutvusime matkarajaga ja vaatlesime loodust. Sama õppeaasta kevadel tegime koostööd matkarada haldava sihtasutusega ja toimus õppepäev nende koostatud tööjuhendite järgi. II klassis veetsime samas vastlapäeva talvise õuesõppepäevana ja meie koostatud tööjuhendite alusel. Päevast võtsid osa kõik meie kooli I kooliastme õpilased 11 klassikomplektist. Kõigile õpilastele oli ühine tööleht ja iga õpetaja otsustas, kuidas tema klass seda täidab. Meie õpilased moodustasid 4-liikmelised rühmad ja täitsid töölehti õpetajate abita. Kokkuvõtted tegime järgmisel päeval koolis.

Rühmatööd olime kasutanud ka II klassi sügisel toimunud õuesõppepäeval. Siis moodustasime rühmad läbisegi kahe klassi õpilastest. Lapsed said rühmade moodustamisega hästi hakkama, koostöö sujus ka terve päeva vältel. Jälle oli kaasas kirjalik tööjuhend.

Kahe aasta vältel külastasime korduvalt muuseumi (tänaseks on see kahjuks suletud), näitamaks, et seegi on koht, kus toimub mitmekülgne tegevus, ning huvi-ja kultuurikeskust.

Kahes klassis õppis parasjagu bussitäis lapsi ja nii ühendasime ka oma väljasõidud. Kodumaakonnaga tutvusid lapsed teatri- ja muusemikülastuste, ujumistundide ning kevaditi toimunud metsaistutuspäevade kaudu. Käisime ka kaardilt õpitud naabermaakondades – Viljandimaal teatris, Jõgevamaal Elistvere loomapargis, Valgamaal Otepääl ning selle ümbruses, Põlvamaal tutvumas erinevate inimeste tööga, õppimas ajalugu ning imetlemas loodust. Alati kordasime enne sõitu klassis õpitut ja pärast tegime kokkuvõtteid.

Ainetevahelised seosed – keskustuse põhimõte.

Seda põhimõtet oleme oma töös järginud kõigil tööaastatel, algklassides teisiti vist ei saagi. Märkimist väärib koostöö muusika- ja rütmikaõpetajatega, mille tulemusena toimus II klassi lõpus kahe klassi laulu- ja tantsupidu, külalisteks lapsevanemad. Lapsed esinesid laulude ja tantsudega, mida nad olid tundides õppinud, lisaettevalmistusi me ei teinud. Pidu oli lapsepärane ja jättis vanematele võimsa mulje. Eriti meeldis üritus vanavanematele.

Individuaalne ja iseseisev töö, rühmatöö – kõik on olulised.

Õpetuse ja kasvatuse aluseks on lapse individuaalsuse tundmine. See on aluseks õpetajale lapse arengu toetamisel. Õpilasele saab omaseks see, mille ta on ise läbi töötanud ja läbi elanud. Rühmatöös tõstab Käis esile kasvatuslikud väärtused, eeskätt moraalse kasu, mis tuleneb vastastikusest abistamisest. Rühmatöös saab tasandada ka nende laste puudusi, kellel on raskusi klassi ühistöös. Klass peab olema tööühiskond, kus üksteist abistatakse ja stimuleeritakse. Seega lasub koolil sotsiaalse kasvatuse nõue.

Algklassides on väga oluline, et õpilased omandaksid iseseisva töö oskused, mida on tarvis järgmiste kooliastmete ainetundides. Kui laps on harjunud üksinda töötama, on ta suuteline ka rühmas tööd tegema.

Individuaalse ja iseseisva töö oskuse kujundamisega tegelesime kumbki oma klassis eraldi, aga rühmatööd tegime ka kahe klassi õpilastega  korraga. Lisaks eespool märgitud õuesõppimise päeva rühmatöödele, õpetasid naaberklassi õpilastest rühmajuhid teisest klassist rühmaliikmetele meisterdamisvõtteid ning liikumismänge.

Kirjalikud tööjuhised – tööülesanded olgu sõnastuselt selged ja sisult konkreetsed, nii et iga õpilane saaks nende järgi iseseisvalt töötada, vajades vaid üksikute raskuste korral õpetaja abi.

 Kirjalikke tööjuhendeid õppisid lapsed algul lugema, hiljem täitma. Töö algas  esimeses klassis nii, et arutasime kõik koos läbi. Järk- järgult läksime üle tööjuhendite iseseisvale täitmisele. Kirjalikke tööjuhiseid leidub ka õppekirjanduses, kuid tihti on õpetajad hädas sellega, et need on halvasti sõnastatud või sisaldavad väikeste laste jaoks liiga palju erinevaid ülesandeid. Seega on õpetajal vaja need ümber sõnastada.

Kogu klassile mõeldud tööjuhised saab kirjutada tahvlile. Oleme seda teinud nii, et ülesanded lähevad lihtsamast keerulisemaks, kõige lõpus on lisaülesanded tugevamatele õpilastele. Kuna lapsed on erineva tööjõudlusega, aitab selline töökorraldus vältida segadust tunnis.

Individuaalsed või rühmale mõeldud ülesanded saavad lapsed paberile trükituna. Samamoodi oleme andnud juhendeid kodutööks.

Loodusõpetuse keskpunktis on elava looduse vaatlus – põhilist ja üldist tuleb õpetada lapsele kõige lähedasema näite alusel. Loodusõpetuse keskpunkti seadis Johannes Käis elava looduse vaatluse; selle kaudu jõuavad õpilased loodusnähtuste kohta järelduste ja üldistusteni, looduse ilu tegeliku tundmaõppimiseni ning õpivad ühtlasi loodust kaitsma.

Loodusõpetuse tundide arvu suurendamine koolis võimaldas senisest rohkem käia koolimajast väljas ja teha loodusvaatlusi Koolimaja lähedal asuvad mitu parkmetsa, kaks järve ning jõgi võimaldasid läbi viia põnevaid tunde. Läheduses asuv kõrgendik, mis oma kuju ja suurusega paelus lapsi.

Kasutasime õuetundide läbiviimisel ainetevahelist integratsiooni – ühendasime loodus- ja inimeseõpetuse ning kunsti, tööõpetuse ja kehalise kasvatuse tunnid. Eesti keele ja matemaatika tunnis andsime ülesanded, mille sisu puudutab loodust ja selle uurimist (lugemispalad loomadest ja taimedest, mõõtmisülesanded, tekstülesanded).

Mõnikord tuli loodus meie juurde: eesti keele tunnis sõnadega kirjeldatud metsvindi laulu saime kuulda lahtise akna kaudu.

Toome tehtud tööst mõned näited II klassi loodusõpetuse tundidest.

* Teraviljade tundmaõppimisel vaatlesime eelneval bussisõidul erinevaid viljapõlde. Klassis tegime rühmatööd, kus iga grupp pidi etteantud viljapead kirjeldama ja määrama õpiku pildi järgi teravilja nimetuse. Järgnes õppekäik põllumajandusmuuseumi leivapäevale. Seal kordasime õpitut, tutvusime leivategemise ajalooga ning sõime ahjusooja leiba. Saime kaasa töövihiku “Viljast leivani”, mida saime kasutada kokkuvõtete tegemisel ja teistes tundides.

* Puude ja põõsaste tundmaõppimist alustasime koolimaja ümbruses vaatlemise ja kirjeldamisega. Seejärel korraldasime õuesõppepäeva, kus tööd tehti rühmades. Sidusime kõik selle päeva tunnid üheks tervikuks. Rühmad täitsid töölehed. Arutelu toimus päeva lõpus. Et kõik tunneksid ära enamlevinud puude ja põõsaste lehed ja viljad, tõid õpetajad need klassi. Lastel oli nädal aega tutvumiseks ja õppimiseks, kõik said hinde. Kodune ülesanne oli pikaajaline. Selle juhendi andsime kirjalikult. Valmisid toredad mapid koduümbruse puude ja põõsaste lehtedest. Kodutöö tegemisse olid haaratud ka lapsevanemad.

Süstemaatilise koostöö andis mõlemale õpetajale väga palju häid mõtteid ja tuge. Koostöö innustas otsima uusi ja huvitavaid ideid, mida saab edaspidigi rakendada. Kuna oleme töötanud suurte klassikollektiividega, ei ole meil raske üksi toime tulla ka 46 lapsega. Tegime tunde, kus üks õpetaja on läbiviija ja teine abiõpetaja. Lapsed olid sellega harjunud ja aktsepteerisid mõlemat õpetajat, kuna teadsid, et ees ootas midagi põnevat. Kuna mõlema klassi lastel oli suur õpihuvi, siis käitumisprobleeme ei olnud.

Tavaliselt toimus töö eraldi, kuid sobiva ruumi ja teema olemasolu korral ühendasime klassid. Eraldi töötades saime teineteise läbiproovitud materjale ja võtteid kasutada oma tundides. Koostöö õpetajate vahel ning õpihimulised lapsed andsid suure innustuse õpetajatöö tegemiseks.

Mõned aastad oleme tegutsenud erinevates koolides ja tekkinud on mõtted edasiseks tegutsemiseks. Plaanis on kasutada koolide digivahendeid ning õpetajate ja õpilaste erinevaid vahendite kasutusoskusi. Rahvusvahelises projektis osalemise kogemusi saame rakendada ka naaberkoolide koostegemiste plaanimisel ja läbiviimisel. Soovime diferentseerida tunnitööd, muuta õppetunnid lastele huvitavamaks ning motiveerida õpilasi. Lisaks õppeainete lõimimisele saame harjutada matemaatikas õpitut, toetada laste loovuse arengut, kasutades erinevaid kirjutamis- ja joonistamisprogramme, teha uurimustöid, dramatiseeringuid (neid filmida),  teha e-raamatuid, viia läbi mälumänge ning seda kõike  paljudega jagada. Loodame esimesed ühised õppepäevad läbi viia juba sel õppeaastal.

Leiame, et meie käisilikud kooliuuendusmõtted aitavad muuta õpilaste koolipäevi veelgi huvitavamateks, kui need seni on olnud.

Soovitame teistelgi õpetajatel aeg-ajalt sirvida Johannes Käisi teoseid, sest peaegu sada aastat tagasi kirja pandud mõtted mõjuvad endiselt värskendavalt ja  hea on avastada, et tänases koolis on neid võimalik edukalt kasutada.

Aina Alunurm, lasteaia direktor, Johannes Käisi Seltsi juhatuse esimees

„Lapsepärasuse nõue tähendab seda, et õpetuse sisuks võivad olla ainult lapse huvideringi kuuluvad asjad ja nähtused, mis talle ka arenemis- ja jõukohased. Last huvitab kõik, mis kuidagi puudutab ta tundeid, mis talle meeldib, mis on liikuvuse või värviküllusega paelub ta tähelepanu, aga ka asjad, mis tekitavad vahest küll hirmutunnet, kuid siiski tunduvad huvitavaina.“ /Kooli-raamat, 1996, 2004/ Neid Johannes Käisi sõnu toetab igati Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava, mis sätestab, et õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel arvestab pedagoog lapse arengutaset, vanust ning lapse huve. Siinkohal tekib kohe küsimus: kuidas saan ma arvestada laste huvidega kui pean toimetama õppekava alusel? Õppekava rakendamine vs lapse arendamine? Õpetaja professionaalsust ja pedagoogi kompetentsust näitab ühelt poolt küll õppekava tundmine ning erinevate metoodikate ja õppemeetodite valdamine, kuid veelgi enam see, kuidas õpetaja sobitab oma võimekust lapsepärasuse võimaluste ja vajadustega. Lapse arengu toetamisel on pedagoogi roll luua keskkond, kus saab mängida, avastada, uurida, matkida, rollis olla, õppida…, st last ümbritseb tema arengut toetav keskkond. Eelkooliealise lapse põhitegevuseks on mäng ja seega on ka õpetajate kavandatud tegevused mängulised. Siinjuures ei tohi unustada õpikäsitust, mille kohaselt „laps on õppe- ja kasvatustegevuses aktiivne osaleja ning tunneb rõõmu tegutsemisest; last kaasatakse tegevuste kavandamisse, suunatakse tegema valikuid ning tehtut analüüsima /Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava/. Sellest tulenevalt muutub ka õpetaja roll: Õpetaja ei saa olla enam üksnes õpetaja, ta tegutseb koos lapsega; õpetamise asemel peame toetama õppimist, mis toimub kõikjal ning on protsess, mitte ühekordne tegevus. Ja meie sihiks saab ja peab olema: „Iga laps on omaette individuaalsus. Kasvatuse ülesanne on selle „mina“ kujundamine tõeliseks väärtuslikuks isiksuseks.“ /Johannes Käis/