Johannes Käis. Didaktilised põhinõuded – Didaktika kümme käsku („Teel töökoolile” V, lk. 131–132)
Esileht » Didaktika 10 käsku
Category Archives: Didaktika 10 käsku
4. Aine valikul peab hoolega silmas pidama aine lapsepärasust ja eluligidust. Johannes Käis
Lapsepärasus ja elulisus on eriti sobilikud ja esmatähtsad põhimõtted just alushariduses. Johannes Käis rõhutas lapsepärasust enam kui sadakond aastat tagasi, ometi on meil raskusi tänasel päeval lapsekeskse, ja sealt sammuke edasi, lapsest lähtuva pedagoogika rakendamisega.
Lapsepõlve mõiste ja sisu on vaja taas mõtestada! Lapsepärane on „lapse huvideringi kuuluvad asjad ja nähtused, mis lapsele ka arenemis- ja jõukohased“. Käis kirjutas veel, et „last huvitab kõik, mis kuidagi puudutab ta tundeid, mis talle meeldib, mis oma liikuvuse või värviküllusega paelub ta tähelepanu…“ Nii on. Lihtne ja loogiline, kuid pahatihti kipume tegevuste kavandamisel hindama laste huve täiskasvanukeskselt.
„Me täiskasvanud peame olema ettevaatlikud otsustamisel, mis võib lastele huvitav olla ja mis mitte. Vahel on laps vägagi vaimustatud asjadest, mis täiskasvanu meelest ei võiks kuigi palju huvi pakkuda, samuti vastupidi,“ on rõhutanud koolipapa. Tihtipeale kuuleme ka väidet, justkui lapsi ei huvita miski. Siin peab õpetajal olema oskus huvi tekitada, leida see motivaator, leida see miski, mis käivitab. Seda enam, et räägime ju lapse- ja õpilaskesksusest, kus areng on olulisim. Mulle meeldib väga mõte, et õpetaja ja laps õpivad, avastavad koos … Tegelikult juhib see mõtteviis meid eluligiduseni.
(Aina Alunurm)
Mida mõtleme, kui kohtume mõistetega lapsepärasus ja eluligidus? Käis tõdeb, et lapsepärasuse puhul peaks tegemist olema lapse huvideringi kuuluvate asjade ja nähtustega, mis lapsele ka arenemis- ja jõukohased. See tõdemus ei aita õpetajat piisavalt ka siis, kui tal on aega ja silma-kõrva laste igapäevaelu kohta tähelepanekuid teha.
Võtmelise tähendusega on minu arvates siinjuures arenemiskohasuse mõtestamine. Kas mõtleme mõistetele lapsepärasus ja eluligidus kiiresti muutuva maailma kontekstis või otsime igavest, ajas püsivamat? Kas oskame muutuvas igipõlist märgata, ära tunda? Baeri seisukoht, et indiviidi arengus läbitakse liigi areng, võiks näiteks koolieelse ja noorema kooliea puhul suunata otsima lapsepärasust ja eluligidust kogukondlikus ja looduslähedases kontekstis.
Lapsi teaduspõhiselt ja innovaatiliselt tunde- ja väärtusmaailma sukeldades toetame justkui kohanemist tänase ja homse päeva muutumistega. Aga võib-olla jääb lapsel niiviisi mingi arengujärk läbimata ja üle hüppamine ei hõlbusta sugugi toimetulekut täna ja homme?
Lapsepärasus ja eluligidus seostub ka sellega, kuidas ainega/teemaga ümber käiakse. Tehnoloogia aitab ajaliselt pikad protsessid meie ette tuua näitlikult mõne minuti jooksul. Enamasti oleme harjunud seda pidama õpetuslikuks võiduks. Kas on see nii ka alati?
Didaktika põhimõtted jätavad suure tõlgendamisvaru. Ühe ja sellesama põhimõtte mõtestamist juhivad elukogemused, haritus, hoiakud, ühiskonna ootused, „ametlikud“ tõlgendused. Õpetaja otsustusruum on suur, kui otsustamise vajaduses ollakse veendunud.
(Kai Võlli)
3. Ühelegi tunnile ei tohi minna ilma tõsise ettevalmistuseta tunni sihi, aine valiku ja töö käigu suhtes. Johannes Käis
Koolipapa Käisilt tasub õppida olgugi, et see käsk nii iseenesest mõistetavana tundub. Mõni aeg tagasi kuulasin loengut heast ja väga heast õpetajast. Loengus toodi ühe joonena välja, et väga hea õpetaja räägib vähem, aga ütleb enam ehk siis väga heal õpetajal on iga lause läbi mõeldud. Võimalikult palju aega jätab ta õpilasele enesele – mõtlemiseks, analüüsimiseks, arutlemiseks, omas rütmis tegutsemiseks. On ju igaühel meist erinev töötempo, me vajame aega uue teadmise selginemiseks, loome seoseid, ehk tahaksime arutleda seda teisega. Tihtilugu õpetaja ei mõtle sellele, sest tema eesmärk on aine edasi anda – sellega on tema töö tehtud. Aga laps? Kas tema ka midagi sellest sai? See küsimus iseloomustab väga head õpetajat, sest tema mõtleb sellele.
Lasteaiaõpetaja peab iga tegevuse veelgi täpsemalt läbi mõtlema, sest lapse tähelepanu hajub kiiresti, tegevus peab olema vaheldusrikas ja huvile baseeruv. Ja lasteaiaealise lapse puhul peame tegevuse kavandamisel olema mängulised! Samas peab väga hea õpetaja oskama lugeda laste silmist, millal tegevus ei ole enam köitev, huvi pakkuv, millal on see muutunud liig pikaks või raskeks. Hea õpetaja on loov ja ei takerdu ettevalmistatud tegevusse, küll aga püüab erinevaid teid ja võtteid kasutades jõuda seatud sihini, eesmärgini. (Aina Alunurm)
Lasteaias nagu ka koolis tunnetab laps selle ära, kas õpetaja on ette valmistanud – ettevalmistuseta ei suuda õpetaja enamasti kogu tegevuse ajaks tagada laste huvi. Ja huvita laps ei keskendu, pole motiveeritud ning seega ei omanda ka õpetaja poolt edasiantavat.
Igal tegevusel on oma siht, eesmärk, kuhu selle konkreetse tegevusega tahetakse jõuda. Kui õpetaja ei püstita eesmärki konkreetselt, laste eale vastavalt ja realistlikult, siis lapsed ei jõua sihini.
Oluline on ka töö käik – pingutust nõudev, rohkete isetegemise võimalustega, individuaalset lähenemist ja meeskonnatööd võimaldav ning loomulikult lõimitud mitme ainevaldkonnaga.
Õpetaja võib ju olla väga kogenud ja suudab igast olukorrast “välja ujuda”, kuid ikkagi kumab läbi see, kui tegevus pole ette valmistatud – kas siis eesmärkide ehk sihtide osas või tegevuse käigu ala- või üleplaneerimises. Ettevalmistamata tegevuse puhul ei saa pugeda selle taha, et tegevus on lapsest lähtuv ja loov, laps ise on aktiivne. Lapsest lähtuv ja loov tegevus vajab ikkagi õpetaja suunamist, kõrvalt jälgimist ja väga teadlikku juhtimist.
Austades lapsi ja hinnates oma tööd ei juhtugi seda, et õpetaja jätab tegevuse ette valmistamata, pigem otsib ta kogu aeg uusi võimalusi tegevust huvitavamaks ja mitmekesisemaks muuta. Loovaid ideid selleks kõigile õpetajatele! (Anu Sarap)
Johannes Käis. Didaktilised põhinõuded – Didaktika kümme käsku („Teel töökoolile” V, lk. 131–132)
2. Püüa loov olla oma töös, tuues igasse korduvassegi tundi midagi uut töösisus ja -võtetes. Johannes Käis
Selle käsu täitmine on tänapäeval tunduvalt lihtsam kui sadakond aastat tagasi – meid abistavad meedia (sh Internet) ning toredad raamatud ja töövahendid, mida leidub küllaga. Ole ainult usin, otsi ja kasuta. Vidoklipp eelmise päeva uudistesaatest, katse kirjeldus Youtube´ist või filmilõik maailma paigast, millest senini said ainult lugeda – kõik see aitab tundi elavamaks ja piltlikumaks muuta. Ja ära ei tohi unustada seda, mis klassiukse taga – 10-minutiline käik koolimaja ümbruses võib ilmestada tundi ning muuta nii õpilaste kui ka õpetaja päeva rikkamaks! (Kaja Lepik)
***
Educa messil Helsingis kuulsin, et Soome uues õppekavas on lause: “Õpilane ei lahenda ülesandeid enam “näidise järgi”. Sellega tahetakse kannustada loovat mõtlemist. Olin natuke segaduses, sest õpetajana kasutasin alati näidiseid. Aga siis mõtlesin – NÄIDISE järgi mitte, aga NÄIDISTE järgi küll. Ainsusel ja mitmusel on siin TOHUTU vahe. Tegelikult vajab loovus näidiseid, eeskujusid. Toon selle kohta ühe piltliku näite. Kui olin kirjandusõpetaja, siis mu õpilased ei osanud mõistlikku kirjandit kirjutada. Panid mingi ebamäärase ja üldsõnalise jura kirja. Mitte ühtki oma mõtet neil polnud. Mõtlesin, mida teha. Manitsesin. Ei mõjunud. Siis lugesin neile ühe korraliku kirjandi ette, et vaat see on hästi kirjutatud. Jälle pettumus, sest kõik kirjutasid enam-vähem samasuguse kirjandi, nagu see näidis oli. Nad kopeerisid näidist. Mis pole ju loovus. Siis tulin mõttele, et näidiseid peab olema PALJU. (Mitmuses. Plurale tantum!)
Järgmises tunnis lugesin õpilastele ette viis väga erinevat kirjandit. Kõik olid muidugi minu enda kirjutatud, aga õpilastele ütlesin, et eelmisest koolist võtsin oma eelmiste õpilaste paremad tööd kaasa. Ja teate, mis juhtus? Kõik õpilased oskasid äkki kirjutada! Mitte ühtegi nendest viiest etteloetud näidiskirjandist ei kopeeritud! Õpilased said äkki aru, et tuleb kirjutada OMA MÕTTEID. Selgus, et kõik olid täiesti loova mõtlemisega õpilased! Mul polnud neile loovust vaja õpetadagi. Lihtalt pidin tõmbama õiget päästikut. Sama asi kehtib ka õpetajate puhul.
Tüüpiliselt on nii, et kui ma räägin, et õpetajad vajavad videoülesvõtteid headest tundidest, et nendest õppida, siis hakatakse mulle juba poole lause pealt käredalt vastu vaidlema, et kas ma tahan teha õpetajatest ilma loovuseta kopeerijad? Kas ma olen loovuse vaenlane? Väga vaenulikult astutakse püha loovuse kaitseks välja.
Aga ma jätkan oma juttu. Minu mõte on see, et õpetajatele tuleb näidata nagu õpilastelegi vähemalt viit ERINEVAT näidist, mis on võimaluse korral isegi VASTANDLIKUD. Kui teeme nii, siis näeme, kui loovad meie õpetajad TEGELIKULT JUBA AMMUGI ON. Neil on lihtsalt puudunud päästik. Neile pole pakutud inspireerivaid ja üksteist välistavad näidised. Paraku, tänaseni pole ei ülikoolid ega ministeerium jõudnud õpetajatele taolisi väga erinevaid tundide videosalvestisi pakkuda. Sügisel minister ütles, et need tulevad. No ootame ära.
Tegelikult on see jutt, et näidised tapavad loovuse, demagoogia. Näidiseid halvustades varjatakse seda, et 20 aastat on olnud Eesti iseseisev, aga õpetajatele pole selle pika aja jooksul suudetud väga heade tundide näidiseid ette anda. Väga oluline LOOVUST TOETAV TÖÖ on tegelikult tegemata. Kusjuures oma tegematajätmist on õigustatud loosungiga, et näidis tapab loovuse. Et ainult see, kui õpetaja “iseenese tarkusest” midagi õhtul kodus põlve otsas valmis nikerdab – ainult see on tõeliselt loov.
Väita, et loovus tekib siis, kui ühtki näidist pole, on sama, kui väita, et kõige parem kirjanik tuleb sellest, kes pole ühtegi raamatut lugenud. Ja kõige parem helilooja tuleb sellest, kes pole ühtki sümfooniat kuulanud. Ja kõige parem pedagoog tuleb sellest, kes pole ühtegi tundi näinud.
Ja mis juhtus eile? Rääkisin ühe matemaatikadidaktika õppejõuga. Tema automaatne vastus heade tundide videosse salvestamise kohta oli, et õpetaja hakkab ju neid kopeerima ja kaotab oma loovuse. Soome õpetajad juba olevat oma loovuse täielikult välja suretanud, sest neil on kõik kohad näidiseid täis. Püha taevas, kas pole? Rohkem intrigeerivaid näidiseid! (Raivo Juurak)
***
Muidugi oleks tulemuslikum nii lapse kui noore inimese arengut silmas pidades jõuda Einsteini ja Pytagorose valemiteni samm sammult. Ent ometi pole seda teed sajandeid mindud. Ega mindagi. Vähemasti koolis mitte. Siin saame me suuresti valmisteadmised ning valmistõed.
Kuidas jõuda oskuseni leida ise igas õppeaines oma püstitatud küsimustele vastuseid, neid põhjendada. Seda teed pidi liikumine eeldab teistsuguseid õpetajaid ja Platoni ning Aristotelese taolisi õpilasi. Ometi on iga tunni loov toimimine pisutki selle poole liikumine.
Loov olemine sõltub suuresti keskkonnast, selle olemusest, muutustest, milles laps elab, õpib, hingab. Seega suuresti aastaaegadest, loodusest tervikuna. Ja mitte ainult maa- ega algkoolilaste puhul. Kui ma hommikuti kooli lähen ning öösel on sadanud lund, siis on loomulik, et me räägime sel päeval rohkesti lumest. Eriti, kui seda on oodatud nii pikalt, nagu viimastel aastatel, mil see tuleb alles jõuludeks. Lumi on siis sel päeval igas tunnis. Alates lugemisest, matemaatikast ning lõpetades kunstiõpetuse ja laulmisega. Esimese lumesaju puhul, kui see toimub tunni ajal, jätame kõik sinnapaika.. Ning läheme õue. See on lastele (ka mulle) püha, sest maailm muutub korraga uueks. Puhtaks, valgeks. Jääb selliseks üldjuhul terveks talveks.
Digividinate kasutamine õppetöös on muutunud tänapäeval tavaliseks. Seda teevad suuremal-vähemal määral kõik õpetajad. Digividinate kasutuselevõtt aitab tundi muuta küll huvitavamaks, kuid ei asenda vaimset pingutamist, ei korva tahteomaduste puudumist ning nõrkust. Hoopis raskem on saada lapsed arvuti ja nutikate ekraanide tagant ära, et panna nad liikuma. Matemaatika õuesõppetunnid on üheks sääraseks võimaluseks. Maahargi abil on võimalik mõõta kaugusi, saada tuttavaks mõõtühikutega. Olen 3.–4. klassi juntsudega mõõtnud välja hektarit nii põllul kui ka Pangodi järve jääl. Lasknud lastel mõõta teed oma koduni, määranud väljas ehitiste ja puude abil ilmakaari jne. Kokkuvõttes: iga päev saab midagi teisiti teha kui eile. Tuleval nädalal arvutame lastega, kui pikk on “kuke samm” (mitu minutit), mille võrra päev pärast uut aastat pikemaks on läinud. Kukesammud suve alguseni …
Kui kaob loomulik uudishimu kõige ümbritseva vastu, see tasalülitatakse meelelahutustööstuse poolt, siis pole lootustki, et jõutakse õppimise kui elustiili lahutamatu osa ning teekaaslaseks olemise juurde. Õpetaja meisterlikkusest sõltub nüüd väga palju, kuidas last nutika tagant reaalsusesse tagasi saada. Äratada temas uuesti üles loomulik uudishimu ümbritseva maailma vastu. Teades, et õpetaja konkureerib lapse aja kasutamise ning tähelepanu eest võimsa arvutimängude, ekstreemspordialade ning reklaaamitööstusega. (Lembit Jakobson)
***
Õpetaja on nagu näitleja, kes astub lavale, et esitada oma rolli. Kui tekst ununeb, tuleb olla loov. On olukordi, kus selgeks õpitud “tekst” (valmistatud konspekt) ei tööta ning tuleb ümber mängida otsekohe. Nagu teatrietenduse kohta öeldakse “siin ja praegu”, sama võib öelda ka õppetunni kohta: ei saa olla ühte ja sama etendust samast lavastusest, ei ole ka sarnaseid tunde sama teema kohta. (Eve Vaigu)
***
Loovus on midagi, mis õpetajal peab olema. Kuigi isiklikult arvan, et loovust kas on või seda ei ole. Looval õpetajal on lihtne: tema läheb vooluga kaasa, suudab erinevates olukordades leida lahendusi, mõelda välja uut (mitte alati ei pea see olema ka uus), köitvat, kaasahaaravat… Julgen arvata, et tänases koolielus esinevad probleemid ja kitsaskohad tulenevad just rutiinis olevatest pedagoogidest, õpetajatest, kel puudub loovus, kes ei valda kaasaegseid tööviise, võtteid, ei suuda leppida tänapäevase õpikäsitusega. Paraku liiga tihti kuuleme väidet: Nii on seda ju alati tehtud! Ometi ei saa me võrrelda last, keda õpetasime 30 aastat tagasi, tänase kooliõpilasega. On muutunud riigikord, on muutunud põhimõtted ja õpikäsitus, oleme jätkusuutliku arengu teel, kus igapäevaselt avastatakse midagi uut, uuringutega lükatakse ümber meie jaoks fundamentaalseid teadmisi.
Tänapäeval on õpetajale tunni/tegevuse huvitavaks tegemisel abiks küll Internet, näitvahendid, maketid, joonised, mänguasjad. Me saame minna lastega kohale, ruumist välja, kus antud teemat käsitleda, on võimalus kasutada projektipõhist õpet, individuaalset või rühmas töötamist, saada osa muuseumipedagoogikast jms.
Mäletan üht koolitust, kus Pärnu Vabakool tutvustas enda õppekava, mis oli ainevaldkondade ja teemade kaupa lõimitud ning mahtus ära kolmele A3 kokku kleebitud paberilehele. Siin saame me rääkida töösisu ja -võtete mitmekesisusest, loovast lähenemisest, õpetaja ja õpilase koos õppimisest. Iga õpetaja peaks enda jaoks mõtestama ka selle, kas lasteaed/kool on õppijale või õpetajale suunatud, millest tulenevalt valime õppijakesksed või õpetajakesksed meetodid. Siinkohal peab rõhutama, et mõne teema käsitlemisel ongi õpetaja roll peamine (nt uue teema avamine), kuid lasteaed/kool on lapsele, seega põhiprotsess peaks toimuma tema heaks, lapse arengu huvides. Lihtne on hinnata tööd „kahe vääriliseks“, märksa keerulisem anda õpetajapoolne panus sellesse, et kesist töötulemust ei esineks. On ju õpetaja loovus määravaks laste õpihuvi ning koolirõõmu tekitamisel ja säilitamisel. Põhikooli riikliku õppekava sihiseades on esimene klausel (§ 3 lg 1): kool aitab kaasa õpilaste kasvamisele loovateks, mitmekülgseteks isiksusteks… Seega: olgem ise loovad ja andkem võimalus olla ka lastel loovad. (Aina Alunurm)
***
Kui õpetaja innustunult räägib ja seletab ning kasutab näitlikustamise ja isetegevuse printsiipi, siis lapse huvi püsib ja ta tegutseb rõõmuga, õpib endale märkamatult. See läheb kenasti kokku hetkel aktuaalseks kerkinud muutunud õpikäsitusega!
Kui mõelda üldse loovusele, siis tegelikult õpetab ju loovus probleemide lahendamise oskust või siis probleemide loovat lahendamist. Juba seetõttu on oluline tegevustesse sisse tuua loovust ning oma eeskujuga, oma loovusega nakatada ka lapsi. Et lapsed uusi teadmisi “mängleva kergusega” vastu võtaksid, ongi vaja loovust igasse tegevusse, üht ja sama teadmist erineval viisil vahendades, erinevaid meetodeid ja võtteid kasutades. See, et õpetaja otsib erinevaid teid, näitabki tema loovat lähenemist. Oluline on, et õpetaja kuidagi laste loovust ei pärsiks ning seda ei “mataks”. Loovus on kindlasti Käisi üldõpetuses – tema isetegemise, probleemide lahendamise, katsetamise ja näitlikustamise esikohale seadmises. (Anu Sarap)
Johannes Käis. Didaktilised põhinõuded — Didaktika kümme käsku („Teel töökoolile” V, lk. 131—132)
1. Ole huvitatud oma tööst ja ela kaasa sellele, siis suudad äratada huvi ka õpilases Johannes Käis
Ole huvitatud – see on minu arvates fundamentaalne käsk. Sest kui oled huvitatud, siis muutud sa pedagoogiliselt väga nutikaks ja leiad alati mingeid häid lahendusi. Kui oled huvitatud, siis hakkad lugema materjale, kust saab häid mõtteid. Pedagoogiline fantaasia hakkab tööle. Kui oled huvitatud, siis saad kokku teistega, kes on samuti huvitatud, ja õpid neiltki. Olen huvitanud ehk tahan õpetada teisiti. (Raivo Juurak, Õpetajate Leht)
* * *
Selleks, et Käisi didaktika kümmet käsku omaks võtta, tuleb eelkõige endale teadvustada õpetaja rolli ühiskonnas, oma elus ning sulle antud ajas. Saada aru, et oled üheks lüliks selles pikas õpetajaks olemise ahelas alates Sokratesest ning Aristotelesest tänapäevani välja. Ilma selleta muutub 10 käsu täitmine üksnes mehhaaniliseks, parimal juhul, õpetamise korralikuks “ära andmiseks”. Kui on tekkinud arusaamine oma rollist õpetajana, see omaks võetud, selles ning sellega hakatud koos elama ning toimima, siis on ka oma tööst ning kooli maailmas toimetamisest huvitatus kogu aeg olemas.
Õpetaja kirg, kaasa elamine oma ning laste tegemistele nakatab nii või teisti ka tema õpilased. Mis saab veel olla suurim rõõm, kui näed, et laste silmad sind kuulates, vaadates, sinuga dialoogi pidades, kasvõi vahetevahel, säravad. Sinu eluahnus ning pidev maailma ning elu, aja avastamine, loomulik uudishimu kõige ümbritseva vastu jätkub neis. (Lembit Jakobson, Unipiha kool)
* * *
Lisaks eelnimetatud didaktika käsule on Johannes Käis nimetanud õpetajat kunstnikuks ja pedagoogikat kunstiks, kus tähtsaim: elav eeskuju õppijale on õpetaja ise. Olen seda kogenud ka ise: kui tunned huvi ja näitad entusiasmi, siis üldjuhul tulevad kaasa ka lapsed. Kui leida igas asjas mingi väike üllatus, see „rosin“, seda suurem on ootusärevus, uudishimu. Julgen jagada üht kogemust lastealastega, kus jalutuskäigule minnes kujunes traditsiooniks rääkida tekkeloolisi legende, just loodusesse minnes loodusest. Tihtipeale „telliti“ juba lugusid. Kuigi sisu oli teada, siis lõpp oli alati uus, sest püüdsin selle teemaarenduse viia just sel päeval räägitava teemani. Mõnikord ei õnnestunud, siis oligi lõpp seesugune naljakas – aga miks mitte? Seegi köitis! Lisaks lugudele üldjuhul toimib alati ise asjade läbi kogemine, tegemine, katsetamine. Me õpime küll arve ja numbreid, liitmist ja lahutamist, aga kui laps peab poest midagi ostma, siis jääb ta jänni. Tal puudub kogemus.
Seega mitte üksnes huvi oma töö vastu vaid ka mõte „ela kaasa“ – mõtle, kuidas laps igapäevases elus hakkama saab, kuidas ta toime tuleb, mis talle vaja on. Õppekava on töö- ja abivahend õpetajale, kuid mitte ülimuslik. Laps on tähtis! Tema areng on oluline! Ja kui õpetaja suudab keskenduda lapsele/õpilasele (mitte õppekavale), siis avaneb loovus, me saame mõelda avaramalt ja nautida oma tööd. Saame teha töö ka enda jaoks huvitavaks (mitte ainult kohustuseks). (Aina Alunurm, Jänesselja Lasteaed)
Johannes Käis, Didaktilised põhinõuded — Didaktika kümme käsku („Teel töökoolile” V, lk. 131—132)
Johannes Käis 